Chiang mai elevandid

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama algusest. Rongisõit Chiang maisse kulges hästi, lubatud neljateist tunni asemel, saime tunda reisimõnusid kuusteist tundi. Rong oli ok, olime loomulikult esimeses klassis, kus toateenidaja tõi ette jooke ja reisisaatja, kelleks oli keskealine härra tuberkuloosimaskiga, tegi ära voodid. Me saime muideks täiesti puhtad valged linad ja kinnises kilekotis tekid. Asja ei teinud ilusamaks see, et peale voodite tegemist ilmus välja üks prussakas. Rohkem me prussakaid ei näinud, aga oli tunne, et neid on veel. Kui rong sõitma hakkas, siis jäime kohe ummikusse, tavalisse rongiummikusse, mis kestis u 1 tund. Peale seda hakkas rong hästi kiiresti sõitma, u 60km/h. Bangkokist väljumine võttis aega u 2,5 tundi ja me nägime erilisi aguleid, kus näiteks rong sõitis välisuksest mööda u 20cm kauguselt jne. Olime endale kaasa ostnud veidi nosimist ning saime käituda nagu klassiekskurssioonil, kus enne linnast väljumist olid võileivad söödud. Magamiseks on seda sõitu küll raske nimetada, sest rong muutkui peatus ja siis jälle hakkas liikuma ja siis kiirendas ja siis pidurdas ning loomulikult oli rongis konditsioneer, mis tahtis voodist välja puhuda.

Kui nüüd rääkida, mis koht see Chiang mai üldse on, et me sinna läksime, siis ega me ise ka eriti ei teadnus, aga tädi Piret, kes on väga tark ja teab kõike, ütles, et sinna tuleb kindlasti minna ja me uskusime teda. Et siis, asub Bangkokist 700km põhjas, on Põhja-Tai suuruselt teine linn ning asub Myanmari piiri ääres. Sinna saamiseks tuleb ületada tai kõrgeimad mäed. Ühtlasi on ta Tai kunagine pealinn, kui Taid kutsuti Lannaks ja on olnud ajalooliselt ning ka praegu Tais oluline haridus, usu ja kultuuri keskus.  Seal asuvad ka vanimad Tai templid. Linnal on kena väike vanalinn, mis on täis pikitud templeid, millest kõige vanim, on umbes aastast 1200 midagi. Sarnaneb Myanmari pagodadele, mis on ka loogiline asukoha tõttu. Umbes 1500 aasta paiku vallutasid birmalased praeguse Põhja-Tai ära ja olid üldse suhteliselt võimsad ning alles 18saj. Said tailased selle endale nii olulise koha tagasi. Linnas on mitmeid ülikoole, palju munkasid, kunstigaleriisid. Linna ümbruses on ka palju vaatamisväärset nagu kõrged kosed, vihmametsa džunglid riisipõllud.

Mis kõige olulisem – ta on valitud Tripadvisori top 20 sihtkohahulka aastal 2012 ning on ainukene koht Tais, mis sinna edetabelisse on sattunud.

Kui on nõudlust siis on ka pakkumist – linnas on põhiliselt taksod, baarid/restoranid (põhiliselt itaalia sugemetega), massažisalongid ning õhtuti palju prostituute ja vanu valgeid mehi, kes neid kasutavad.  Üheks suurimaks vaatamisväärsuseks peetakse ka igaõhtust ööturgu, mis on küll suur, aga müügiks ikka mingi jama, T-särgid, need pulgaga konnad, mis teevad krooksumishäält, võltskellad jne. Aga selline mõnus chill koht.

Esimesel päeval olime niisama, vaatasime pagodasid ja tuiasime ringi. Aga vot järgmiseks päevaks oli meil bookitud sõit elevantide laagrisse. Chiang mai ümbruses on mitu elevandilaagrit, kus elavad nn. päästetud elevandid. See tähendab, et heade kavatsustega inimesed ostavad tööelevante endale, et neid säästa ja uute elevantide ja olemasolevate ülalpidamiseks teevad turistidele selliseid pakette, millest ma hiljem räägin. Nad ütlesid, et halvad inimesed panevad elevandid tööle kuni kuueteistkümneks tunniks ööpäevas ja nende tingimused on väga rasked, mis tõenäoliselt on ka tõsi.

See laager, kuhu meie läksime asus Chiang maist 1,5h autosõidu kaugusel. Esialgu oli tee ok, aga pärastpoole oli ikka eriline mülgas, ühel pool kuristik, teisel pool saviplägane tee. Siis anti meile selga mingid erilised kaltsud, et me ennast ära ei määriks, no ütleme lihtsalt, et ned riided ei kaunistanud meid. Siis väike 10-minutiline turnimine vihmametsas ja kohal me olimegi.

Laagris elas u 12 elevanti ja u samapalju myanmarlast, kelle kohta ütles giid, et nad elavad siin niisama väikese raha eest, et palka ei maksa, aga antakse süüa ja veidi raha, et nad saaks selle koju saata. Väidetavalt ei saa nad linna minna, et neil pole töölubasid ja nad ei saa linnas tööd, aga ma arvan, et see on niisama odava tööjõu hirmutamiseks öeldud, et proovi ainult linna minna, kohe tuleb politsei ja võtab su kinni illegaalina olemise eest. Vaadates, kuidas Tai politseid ei häiri alaealiste prostitutsioon ja nähtavad kelmused tänavatel turistide arvel, siis ma arvan, et mingi 10 myanmarlase pärast, ei liigutaks keegi sõrmegi, aga jah, nii oli.

Kõigepealt õppisime seitset käsklust, mida elevantidele on õpetatud, mõned jäid isegi meelde, aga kui esimest korda elevandi selga pandi, siis ma küll piiksugi suust välja ei saanud. Te ei kujuta ette kui suured need elevandid on ja nende selga ronimine on ikka tükk tegemist eriti minusuguse lühikese inimese jaoks. Kristjan loomulikult hüppas väikse hoojooksuga elevandi selga. Ja neil elevantidel polnud mingeid istekohti ega sadulaid, lihtsalt mingi nöör ümber kaela, millest said kinni hoida. Hiljem sõitsime juba kahekaupa elevandiga ringi ja ütleme nii, et kui mina olin eespool isutmas, siis ma pidin ennast täiega elevandi peast kinni hoidma, et mitte maha kukkuda, samal ajal kui Kristjanile oli aintud mingi nöör, millest kinni hoida ja ta lustlikult pilte klõpsutas. Ning see tee polnud ju mingi niisama tee, ülesmäge, allamäge, jõed ja kivimürakad, millest elevant pidi üle astuma. Siis oli väike lõuna ning tagasi elevandi selga. Suundusime kose juurde elevante pesema. Kosk ise oli tagasihoidlik, aga vees saime olla küll. Elevandid loomulikult sellest aru ei saanud, et ka meie seal vees sulberdame ja neid peseme ning ilma häbenematta tegid nii häda number 1 kui ka 2. Saime teha ka igasuguseid pilte, kus elevant musi teeb ja põlvel istuda jne. Siis veel tagasi elevandiseljas laagrisse, selleks ajaks olime ikka kõvad ratsutajad ja ei kartnud enam eriti. kui tagasi jõudsime, olime nii mustad, kaetud punase saviga, millega elevantidel meeldib ennast katta ja kõige muuga ka, et kui olime hotellis dušši sll käinud ja ennast kuivatasime, siis rätik läks ikka pruuniks.

Muideks elevantide nahk on hullult kare ja neil on peal mingid jõle teravad ja kõvad karvad.

Kuigi me olime väga väsinud, läksime õhtul suurele turule, mis toimub iga pühapäev peatänaval ja seal müüakse natuke huvitavamat kraami kui ööturul. Templite hoovides on toiduturg. Tegime mõningaid oste ja sõime pudipadi tänavalt.

Järgmisel päeval oli meil plaanis kokanduskool, mis pidi esialgu kestma terve päeva, aga juhtus nii, et nad unustasid meid hommikul ära ja me saime hoopis oma toimetusi teha, milleks oli jalgade vahatamine ja tai massaž. Tavaliselt on selle massažiga nii, et kui on kogukehamassaž, siis see toimub teisel korrsel ja jalamassaž esimesel korrusel või üldse väljas, aga seekord oli nii, et ühele mehele tehti jalamassazi ja siis seal kõrval olid riidega eraldatud boksid, kus tehaks tai massaži. Massaž algas ja kõik oli tore kuniks me kuulsime, kuidas jalamassaži mees hakkas neiudega rääkima, et kui vana ja kas sa oled hiljuti lapse saanud ja kui vana laps on ja kas sulle meeldiks koos shoppama minna ja kas ikka mingit teistsugust massaži ka saaks. No ühesõnaga mingi eriline Norra pervo, kes oma sõnul oli 49 aastat vana, tal oli 5 last naisega, kes on 65, aga nad on lahutatud ja ta töötavat Norra valitsuses. Ühesõnaga sellele pervole meeldivad naised, kes on äsja sünnitanud, väk. Räme pervert.

Aga peale seda hakkas meil ikka kohe kiire, sest me läksime õhtusele kokanduskursusele, mis oli väga lahe. Kõigepealt käisime koos turul, kus meile näidati mis on mis ja siis algas kursus. Koolitaja oli erilises vaimustuses, et me oleme Eestist ja ta pole veel kedagi näinud, kes on Eesist. Meid oli kokku 10, kaks paari mesinädalatel UK-st ja Kanadast, üks paar USA-st ja 1 paar Singapurist. Hullult lahe seltskond oli ja väga palju nalja sai. Tegime väga häid toite, 4 käiku. Chilli lisamisega oli nii, et kui mina panin üh toidu sisse u 4, siis Kristjan pani u 25. Aga polnudki liiga terav. Väga äge oli ja õlut läks palju kuna vesi lihtsalt ei aidanud tulekahjut suus kustutada.

Aga sellega polnud veel meie piinad lõppenud. Kokanduskoolist liikusime edasi lennujaama ja sealt lennuga Bangkoki, kus me olime öö lennujaamas, et tunda päris backpackeri elu ja et hoida veidi raha kokku. U 5 tundi saime tooidl vahelduva eduga ka magada ning edasi ka lennul Hanoisse 2 tundi. Oli jälle lend, kus jäime magama enne õhkutõusmist ja äratajaks olid vastu asfalti põrkuvad lennukirattad.

Nüüd siis oleme Hanois ja siis on külm, u 20 kraadi ning kohe on tunne, et kurk hakkab haigeks jääma. 

Bangkoki pettused

Nii, oleme oma otsaga Bangkokis (praeguseks enam mitte). Kristjan on haigestunud kõhutõppe, palavik, nõrkus ja pasanteeria. Hakkas võtma ka antibiootikumi. Seetõttu olime esimese päeva põhiliselt voodis ja nautisime oma ilusat hotelli. Hotell oli tõeti kena, eriti võrreldes nende kallite jubedustega, kus me pidime Myanmaris ööbima. Selline suur ja valge. Õhtul käisime korra väljas ja sattusime loomulikult ühte suurde kaubanduskeskusesse, kus pidime pikali kukkuma, sest nii palju head sööki, polnud me juba ammu näinud. Igat sorti –itaalia, mehhiko, ameerika burgerid, loomulikult hiina, india, tai jne. Ja me olime nii õnnelikud. Käisime ka ühes toidupoes, kus olid olemas kõik, nii need asjad, mida Eestis müüakse, kui ka kõike kõike muud ja see oli ilus, seal oli isegi Felixi marineeritud kurke. 

Järgmisel päeval tundis Kristjan ennast paremini ja me asusime turistile omaseid käike tegema. Kuna meile oli tulnud käsk Brüsselist, et jalamaid tuleb minna kohta nimega Chiang mai (asub Tai põhjaosas), siis esiteks liikusime rongijaama, sest lennata ei viitsinud.

Rongijaama ukse kõrval oli laud turistiinfoga, mille juurde me sammusime, saime teada, millal rongid lähevad ja kena näitsik tuli meiega kaasa, et küsida piletikioskist pileteid, et meil kergem oleks või nii. Selgus, et loomulikult esimene klass on väljamüüdud, olemas veel teine klass, aga see vist ilma konditsioneerita ja ei viitsi just 16 tundi järjest istuda. Abivalmis tütarlaps juhatas meid ühte reisibüroosse, et järsku neil on midagi olemas. Seal soovitati meile bussi, aga ka VIP buss oli väljamüüdud ja siis üritati pähe määrida mingit paketti, milles hotell ja rongisõit koos, aga me ei võtnud neid. Küsisime iseseisvalt veel ühest büroost ja seal olid meile vajalikud piletid saadaval, ainult 30 dollarit kallimatena. No igatahes me võtsime need. Asja iva on see, et tegelikult saime ikka petta vist. Rong tõenäoliselt oli küll väljamüüdud, aga reisibürood broneerivad endale mingi osa ära ja siis müüvad need maha, samas meie piletitele ilmus müügikellaajaks sama kellaaeg kui me olime rongijaamas, ehk siis võimalik, et nad ikkagi küsisid ise kassast ja pileteid oli alles. See abivalmis tütarlaps, aga oli kõige suurem scammer ise – turistiinfo polnud ametlik ning tõenäoliselt oli tal kokkumäng esimese bürooga, et me sealt bussipiletid või siis selle paketi ostaksime. Aga sellest saime me alles hiljem aru kui lugesime netist Bangkoki scammide kohta.

Piletid käes, liikusime Bangkoki suurima vaatamisväärsuse poole, milleks on Grand Palace. Taksojuht loomulikult ringitas mõnuga, isegi mina, kes ma pole Bangkokis kohalik, suudaksin kiiremini põhivaatamisväärsuse üles leida, täielik kanapea, aga see selleks. Jõudsime kohale ja hakkasime sissekäigu poole liikuma kui lähenes meile üks vormiriietuses naine ja ütles, et näe te pole ikka ülse vastavalt riides, et lühikesed püksid ja plätud ja nii, me teadsime küll, et riietusreeglid selles kohas on karmid, aga teadsime ka seda, et pikki riideid laenutatakse kuskil sissepääsu lähedal. Ok, tädi siis uuris väga abivalmilt, et kas te homme ei saaks tulla, et täna hakatakse nagu nii juba varsti sulgema ja praegu nagu nii kinni ja avataks poole tunni pärast ja kuna te esimest päeva, siis minge täna hoopis tuk-tuk-iga vaatamisväärsusi vaatama, ma näitan teile kaardil kuhu peab minema (osutades kaardil kolmele kohale, mis meie kaardil küll märkimist ei leidunud). Esimene koht pidi olema Suure Budda kuju, siis mingi Tai turismikeskus ja siis mingi tempel ja seal pidi nägema ka ilutulestikku, meie olime loomulikult nõus ning pidime selle tiiru eest tuk-tuki juhile vaid 40 bahti maksma (u 1,1 euri), pole just suur väljaminek. Koheselt ilmus ka abivalmis Tuk-Tuk ja sõit võis alata. Liikusime siis selle suure budda kujuni no ja see polnud meile just mingi eriti suur vaatamisväärsus kuna me olime tulnud ju Myanmarist, seal oli veel mõningaid turiste, kes suht juhmilt seda budda vaatasid, Kristjan tegi moe pärast ka mõne pildi.

Kui tuk-tuki juurde tagasi läksime, siis juht parasjagu sõi ja me ütlesime, et ta oma söögi lõpetaks, et me võime oodata küll. Tuk-tuk oli pargitud mingi tara äärde, aga sõiduki ja tara vahele jäi mingi suvaline laud, mille taga istus suht kenasti riietatud mees, kes asjatas mingite paberitega ja siis küsis, et no kus te pärit olete (täiesti arusaadavas inglise keeles) ja meie, et Eestist ja tema siis, et oi seal on külm ja kauaks siia jääte ja kuhu edasi, kuuldes, et meil plaan minna Chiang maisse ja et meil pole hotell bookitud soovitas kindlasti minna Tai turismikeskusesse, et kohalikud kõik käivad seal ja võtavad sealt hotellid, sest see selline riiklik koht ja mingeid lisatasusid ei tule ja siis mulle meenus, et meie järgmine peatus pidigi just seal olema ja siis küsin mehelt näidates kaardile, et kas see ongi see koht kuhu meil minek ja tema vastab, et just see samune ja siis juba tulebki tuk-tuki juht ja me hakkame sõitma ja me oleme nii rõõmsad.

Kuna kaardil on märgitud, kuhu minek, siis hakkab kahtlasena tunduma, et miks me nii palju keerutame, sest koht peaks olema lähedal ja vahepeal on peakohal ka skytrain, mis ei peaks seal üldse olema ja siis olemegi kohal. Mingi suvaline turismibüroo, mingil suvalisel tänaval. Me arvasime, et see nagu mingi vaatamisväärsus, et kõik tailased käivad siin ja hullult suured valikud, aga ei. No lähme siis viisakusest sisse, vaatame üksteisele otsa, et kas me siit ikka tahame midagi, ega ei taha küll, sest kõik oma hotellid oleme bookinud läbi agoda. Sees tuiab ringi üks paks ameeriklane ja üritab muljet jätta, et on klient. Viisakusest siis küsime, et kas teil on mingeid hotelle Chiang mais, no neil loomulikult on, aga mingid suvalised brožüürid, suvalistest hotellidest ja ma siis küsin, et miks me peaks hotelli teilt võtma ja siis nende vastus on, et no agodaga te ei saa hiljem kaevata, ha-ha ja teiega saab? Vahelepõikena võin öelda, et eelmine kord Tais olles olime teinud ühe broneeringu läbi agoda valesti ja hotell tahtis meilt hirmsat raha muudatuse eest ja siis me kirjutasime agodale ja nad korraldasid asja meie kasuks ära, nii, et minul on nendega igati meeldiv suhtlemine olnud. No igatahes me tulime sealt tulema ja kohe küsib tuk-tuki juht, et kas te bookiste midagi, enne ei rääkinud sõnagi inglise keelt ja nüüd, siis selline pikk lause. Kuuldes, et mitte, teatab, et nüüd lähme viieks minutik kullapoodi, et tal on vaja kütusetšekke, saatsime ta pikalt no siis ta tahtis meid veel viia siidipoodi ja kui me kindlameelselt eitasime ja ütlesime, et hakkame nüüd sinna templisse minema, kus saab ka ilutulestikku ja tema tahtis ikka minna kullapoodi ja meie mitte, siis ta teatas, et võime edasi jala minna. Ja me läksimegi. Kohe tuli meile appi sõbralik järgmine tuk-tuki mees, kes aitas meile kaarti lugeda, et kus me oleme ja loomulikult ütles vale koha ja kui me siis paar sammu kõndisime ja aru saime, et me oleme skytraini liini alguses, siis me juba teadsime, kus me oleme. Pärast loomulikult lugesime nende scammide kohta ja saime aru kui mitu inimest erinevatel kohtadel meid pettis. Esiteks naine, kes oli mingi suvakas, kellel lihtsalt tahtlikult mingi suvaline vorm seljas, siis vaikne tuk-tuki-juht, kes oli pikka ringi nõus sõitma sisuliselt ilma rahata. Siis see esimene tempel suure budda kujuga, mida kutsutakse ka scammerite templiks, sest seal pole tegelikult midagi vaadata, siis see mees, kes lihtsalt istus suvalise laua taga ei kusagil ja tegi nägu, et ta teeb midagi, kes soovitas meile seda turismikeskust ja kui ma kaardil näitasin, et kas see, siis ta noogutas, samas tegelikult asus koht hoopis teises kohas, siis see võltsklient ameeriklane, kes oma sõnul bookib kõik asjad just selle büroo kaudu.

Lõppkokkuvõttes saime tasuta tuk-tukiga sõita ja mingit raha nad meie käest ei saanud, aga s... maik jäi suhu küll. Läksime hoopis shoppama ja sööma.

Järgmisel päeval  plaanisime jälle teha sightseeingut, aga tegelikult hängisime niisama ringi, külastasme Khao San roadi, mis on põhiline turistide tänav. Siin on liikvel ikka täitsa teistsugune rahvas kui Myanmaris, sellised napsised õllemehed, kes siis jauravad tänaval ja sebivad pisikesi kohalikke naisi. Kasutasime transpordivahendina ka kanalilaeva, mis nägi välja jube sara, me olime ainukesed turistid ja loomulikult kui tuli peatus, siis ma oleksin praktiliselt vette pidanud hüppama, et maha saada. Välja ka ei näinud, sest sõidu ajaks tõmmati presendid ette, et vesi ei pritsiks, aga sõit oli odav, u 20 eurosenti. Õhtul chillisime hotelli basseinis ja nautisime täielikku privaatsust. Järgmise päeva õhtuks oli planeeritud rongisõit. Nautisime viimase minutini oma ilusat hotelli.  Viskasime oma kotid rongijaama ja mõtlesime jälle minna Grand Palacisse, aga ei läinud. Hängisime hoopis Hiinalinnas. Käisime  ka jalamassažis, mis oli natuke valus ka ja mulle meenus, et kui me eelmine kord Evega Tais olime ja tai massažis käisime, siis Eve nuttis ja mulle esialgu tundus, et ta hoopis naerab. Hiinalinn on ikka igal pool sarnane Aasias, tänavad täis toitu ehk siis suured potid mingi sogase leemega tulel ja kui tellid nuudleid, siis saad kulbiga nuudlid ja selle supimoodi asja peale. Kuna me oleme praegu kõhusuhtes hellad, siis üritame hankida tahket tükitoitu.

Loomulikult nägime ka neid tänava toituturgusid, kus müüdi rasvas keedetud ritsikaid ja prussakaid ja ussikesi, aga üldse ei isutanud. Oleme hakanud ennast rohkem usaldama, et mis ikka ei näe hea välja, siis ta ikka suure tõenäosusega ei maitse ka hästi. Nende ritsikalettidega on veel nii, et kui tahad neist pilti teha, siis pead maksma. Asjad, mida me sellistelt turgudelt tavaliselt ostame, on ikka need vedelaks tehtud puuviljad või niisama tükeldatud nt. ananassid, mis maitsevad väga hästi.

Selleks reisiks on Bangkokis käidud. 

Teie pruunid sõbrad tervitavad Teid

Me oleme tõesti pruunid. Põhimõtteliselt tuli see kõik ühest päevast päevitamisest. Hetkel me loomulikult nahkume juba, aga pole hullu. Siin on hullult chill. Päev näeb välja umbes nii, et kl 06.30 läheb uni ära, siis vähkred kella seitsmeni, siis oleme mõlemad üleval ja ei viitsi veel minna sööma, aga kl 07.45 oleme kindlalt hommikusöögilauas. Hetkel on meil jamam hotell ja siis me saame ikka vinguda, et siin pole midagi hommikust süüa ja siis mina söön muna saiaga ja Kristjan umbes 6 pannkooki, pärast veel puuvilju. Seejärel pikutame u 30 minutit, pikutaks rohkem, aga tuba tullakse koristama ja neil on mingi imelik teema, et tahavad, et toad oleks kella kümneks korras. Liigume randa, ujume tunni, ujume 2, lebotame veidi varjus. Üks päev hankis Kristjan kuskilt rolleri, et ringi sõita, tahtsime näha elevantide campi, aga tuli välja, et seda enam pole, arusaamatu, mida nad nende elevanidega küll tegid. Samas on tänavatel sildid, et trip elevantide juurde 30000 kyatti, kui küsida, siis nad rõõmsalt teatavad, et see eelmise aasta reklaam, miks nad seda ära ei korista ja igal hommikul ikka jälle välja topivad, jääb arusaamatuks. Meile öeldi, et külas on küll üks elevant, aga see elavat kuskil mäe otsas ja sinna rolleriga ei saa, ei viitsinud mingi poolpäeva niisama ka ronida, et järsku on elevant. Sõitsime siis niisama ringi ja ei näinud suurt midagi. Ainult suuri põlde, mis olid kaetud presendiga ja seal kuivas peal kala, mis loomulikult jubedalt haises. Nad teevad sellest kalakastet, mida nad igal võimalusel kõikide toitude sisse topivad. Meile kalakaste ei meeldi. Halb on see, et ma tean, et vietnamlased armastavad kalakastet veel rohkem.

No siis ujume veel tunni või kaks ja siis hakkabki juba päike loojuma ja meil on kõhud tühjad. Siis lähme restosse, kus sööme mereande ja muid asju. Oleme nüüd veel söönud tuunikala ja mingit punase peaga kala ja veel mingied kalu ja värke. Kl 20 oleme nii väsinud, et vaevu jõuame voodisse. Väga tahaks hommikul magada vähemalt kaheksani, aga uni läheb ära :)

Praeguseks oleme ära proovinud ka lobsteri. Me oleme see aasta üldse palju mereande söönud, austreid, kammkarpe, beebikalmaare, kalmaare, erinevaid krevette, krabisid, kalu, aga peab mainima, et siiski suured krevetid on kõige parema maitsega. Õnneks on nad siin suht ok hinnaga.

26.nov sõitsime tagasi Yangoni, lend Bangkoki pidi olema 29, aga me otsustasime, et see maa hakkab ennast ammendama ja muutsime oma piletid 27-daks. Hetkel olemegi lennujaamas ja ootame lendu. Loomulikult need umbes 100 passipilti, mis ma tegin enne reisi, et saaks piiridel viisasid teha on pagasis, loodame, et Don Mueangi (Air Asia kolis odavamasse lennujaama ning me ei saagi näha ilusat Suvarnabumi) lennujaamas saab pilte teha, muidu jääme sinna elama nagu selles filmis.

Eile õhtul läksime ühte restosse Yangonis, kus me varem olime juba käinud ja saanud head toitu. Üks tai koht, kus ainult kohalikud või siis tailased, aga näojärgi mei neil vahet ei tee. Läksime julgeks, kuna olime viimasel ajal saanud head toitu ja otsustasime eksperimenteerida seekord. Tellisime igast imeliku toitu ja saime ka seda. No see oli natuke liiga imelik meie maitsele. Lõpptulemusena oli meil laud täis toitu, mida pidime endast eemale lükkama, sest see haises kalakastme järgi ja ise sõime siis Kristjan Tom Yami, mis õnneks oli väga hea ja mina riisi sojakastmega, natuke ka springrolle. Aga kõhu sai täis.

Myanmar on üks imelik riik, nad üritavad olla väga korruptsioonivabad, aga vist ei kuku hästi välja. Näiteks on siin mingid imelikud Goverment feed kui ühest piirkonnast teise liigud, need on dollarites, mis teeb asja ju veel imelikumaks, et kui te kogu aeg väidate, et teie kyatt on täiesti ok raha, aga siis valitsus otsustab, et turistilt oleks vaja ikka tuttsirget dollarit kätte saada. Sageli tundub seda feed makstes nagu Monopoli mängus, kus vahepeal astud selle koha peale, kus pead võtma canche kaardi ja kõigile teistele raha maksma mitte millegi eest. Vastu küll antakse mingi lipakas, aga seda keegi kuskil ei küsi. Väidetavalt on maalt lahkumise tasu ka 10 USD-d per naase, aga praegu pole seda keegi veel küsinud.

Kui nüüd teha mingeid kokkuvõtteid Myanmari kohta, siis seda, et see koht on väga “eriline” (Special), nagu mõnikord öeldakse mõnede laste kohta. Inimesed on sõbralikud ja väga abivalmid, aga sageli pole sellega midagi peale hakata, sest mingit laveerimist ei toimu, on nii või ei ole üldse. Kõik, mis on seotud turismiga on kallis. Mingite andmete kohaselt käis eelmisel aastal Myanmaris 300000 lääne turisti, see aasta on see number 1,5milj, mis täheb, et nad lihtsalt ei tule sellise inimestehulgaga toime. Ma ei soovitaks kellelgi minna Myanmari ilma eelnevate hotelli ja lennupiletite broneeringuteta, ma ei ole kindel, kuidas neid küll Eestist saama peaks, aga kui nt. pool aastat ette planeerida, siis järsku on võimalik, aga kui ei saa, siis see on korralik närvide mäng ja kohapeal aja raiskamine. Samuti pole ma päris nõus nende inimestega, kes trip.ee-s kirjutavad, et Myanmaris tuleb olla kindlasti vähemalt neli nädalat, et nii palju on vaadata. No kui sa oled suur pagodainimene, siis küll, aga muidu hea planeerimisega on 20 päeva koos nädalase rannapuhkusega ok, hea planeerimisega saab selle kokku tõmmata ka kahele nädalale. Ngapali rand on loomulikult super, sinna tasub küll minna. Ilusad hotellid, imeilus rand ja odavad mereannid, vähe rahvast. Mingi info kohaselt nad laiendavad oma lennujaama, et saaks vastu võtta ka suuremaid lennukeid ja oli näha, et vähemalt nelja suure hotellikompleksi ehitus on käimas, mis ikkagi tähendab, et varsti on see järgmine tavaline kuurort, aga järsku paar aastat on see veel selline äge agul suurte hotellidega.

P.s. paari tunni pärast hakkavad tööle ka meie telefonid, kõik sms-id on oodatud.  

Ngapali beach

Lennuk oli ok ja viineripirukat cocaga pakuti ka. Lennujaamas võtsime kohe pudeli veini ja ostsime kaasa ka paar, sest see oli imekombel odavam kui kuskil mujal. Kohale jõudes võttis meid vastu kuumus. Kuna olime viimased päevad veetnud mägedes, kus mõus sooja eesti suve kliima, siis siin ootas meid ikka lõunamaa. Õhk oli kuum ja mitte niiske. Hotellist oli meile vastu saadetud ka buss, mis oli selline vanaaegne vene (vist) buss, mis oli kenasti tiigipuuga restaureeritud, nii et Kristjan sattus sellisesse vasikavaimustusse ning tegi umbes ühe mälukaardi jagu pilte bussist. Kui buss sõitma hakkas, siis loomulikult saime aru, et ka näiteks amordid ja mootor on tõenäoliselt puust tehtud, sest me liikusime u 20km/h ja pidime ennast kogu jõuga kinni hoidma.

Hotell kena, veidi sai loomulikult vaieldud, et kas paar meetrit tee ääres olevaid põõsaid on ikka garden view, aga see selleks.

Saate aru, milline rand. Valge liiv, minimaalselt inimesi, sinine meri ja kui soe. Lihtsalt lähed vette ja vastu tuleb soe vesi. Mingi 32 kraadi vähemalt. Oled tund aega lainetes ja lähed veest välja mitte sellepärast, et hakkaks külm viad niisama väsid ära. 

Me oleme juba 3 nädalat reisil olnud ja alles nüüd me jõudsime merre ja see on super. Myanmarile võib kõik tema veidrused andeks anda kui tal on selline rand. Rannas on tõesti vähe rahvast. Vesi väga puhas ja soe. Mõnusad lained. Normaalsed hotellid, normaalse hinnaga. Ja loomulikult ülivärske seafood. Me oleme söönud praeguseks grillitud kuningkreette ja tiigerkrevette, krabilihakarrit ja kalmaarikarrit, kristjan on söönud erinevaid tom yam-i suppe.

Järgmisel päeval võtsime selle päevitamisasja suuremalt käsile. Kreemi panime minimaalselt kuna me plaanisime olla vaid varjus ja vees. Õhtu lõpuks oli tulemus käega katsutav – tuline. Me kõrbesime ikka korralikult ära. Kõik kohad. Valmistume suuremaks nahkumiseks.  Rannast ostsime mingi hiigelpomelo, mida mei lõpuks ei jõudnudki ära süüa.

Eile käisime päeva merel. Püüdsime mingite bambus asja ümber keritud tamiiliga kala. Kristjan sai koheselt 2 skorpionkala kätte, mida katsuda ei tohtinud, aga me ei saanud aru miks, tõenäoliselt on neil mingid astlad küljes. Kalad ise nägid välja sellised värvilised sinise ja kollasega. Peale seda sai Kristjan merehaiguse ja ei saanud enam vette vaadata. Mina loomulikult ei saanud ühtegi kala, aga vette sain küll vaadata, kuidas kalaparved minu sööda kallal asjatasid, üritasin küll konksutada, aga ei midagi. Kuna kalapüük polnud eriti tulemusrikas, siis hüppas üks tüüp (kolmest) vette ja püüdis harpuuniga mängleva kergusega par suuremat kala. Normaalne.

Siis viidi meid üksikule rannale, mida nad ise kutsusid piraadirannaks (jälle arusaamatu miks) ning esialgu me siis snorgeldasime paar tundi. Kuna mina polnud varem snorgeldanud, siis mul oli esialgi ikka selline korralik uppumistunne, mis pärast õnneks möödus ja nüüd ma olen ikka keskmisest suurem snorgeldaja.  Kandsime pikavarukaga särke vees, sest päike oli meie vaenlane. Lõunaks pakuti meiele varem püütud kala, mis maitses hea. Selline puhta maitsega valge grillitud kala. Lisaks sõime umbes 10 banaani. Üldse on siin väga head banaanid, sellised pöidlast veidi suuremad, aga hästi magusad.  Siis magasime veidi rannas puude varjus paljal liival ja siis suplesie jälle ei rohkem ega vähem kui 2 tundi. Need paadimehed vaatasid meid küll nagu mingeid imelikke, et lihtsalt hullavad 2 tundi meres, aga vahet pole. Tagasitulles oli tõusnud ka tuul ja saime tunda mõnusat loksumist.

Õhtul läksime sööma ühte ägedasse restosse, mis asib ranna lõunatipul, aga on tegelikult väikse saare peal, kuhu mõõnaga saaks võist ka jala, aga eile polnud mõõna. Rannast võtab paat peale ja viib sind paarikümne meetri kaugusele saarele. Resto oli äge. Päike hakkas just loouma ja kui juba pimedaks läks, siis oli silmapiir täis tulesid, mis olid paadid. Tuled on neil peal selleks, et meelitada ligi kalmaare ja nad siis kinni püüda. Söök oli vapustav, kindlasti kõige parem, mida me oleme siiani Myanmaris saanud. Mina sõin mereanni spagette, mis oli eriti hea ja tomatikaste ei tapnud mereandide maitset ära ja mereande oli seal palju sees, Kristjan sõi ära hiiglasliku kausi tom yami suppu krevettidega ja veel praetud kalmaari ribasid. Ning nede köök oli ka korralik, pärast vaatasime, mida ja kuidas nad seal meisteravad. Hind oli loomulikult kallim kui tänavarestoranides, aga kindlasti seda väärt. Viimasel õhtul lähme sinna lobsterit sööma. Tagasitulles oli see tuul õnneks veel tugevamaks läinud, mis tähendas, et selle puukoorega seal merel olla polnud just eriti tore, aga kuna see oli praktiliselt rannas, siis polnud tegu kardetava situatsioniga.

Vot nii me siin vireleme.  

Inle järv

Kui nüüd siis tulla selle bussireisi juurde, siis see ei tundugi enam nii jube. 8 tundi tugevat rappumist, kiirendusi ja järske pidurdusi ning pidevaid peatusi, et kohalikke ühest kohast teise transportida ja kohal me olimegi. Öösel kl 2, võin kohe ära öelda, et pidime jõudma kl 4. Pimedus, tühi tänav, mille keskel meid lihtsalt maha vistakse. Hotelli pole. Ei saa aru täpselt, kus oled ka. Haakisime ennast ühtedele ameeriklastele sappa, lootes, et neil on hotellis ruumi, no ei olnud. Hakkasime siis Lonely Planeti järgi hotelle läbi helistama ja saimegi koha Remember inn-i, 25 USD-d. kohale jõudes, ootas meid eiriti jube hotellituba, mis hallitas, oli niiske, polnud wc paberit ega rätikud, samas nagu nii poleks vabatahtlikult sinna dušši alla läinud. Asja vürtsitas loomulikult see, et akna all asus hotelli pesuköök ning pesunaised teatavasti ärkavad vara ja neil on palju, mida rääkida. Hotelli plussiks saab nimetada seda, et näiteks läbi esimese korruse sai sõita autoga, kui meil oleks olnud auto, siis oleks saanud selle jätta okse taha ja ma pean ütlema, et see ei olnud galerii tüüpi maja, tavaline neljakorde, mille all saab sõita autoga kui tahad.

Magasime selle öö ära ja keeldusime rohkem samas asutuses olemast, nad loomulikult naersid, et ega te ullikesed nagu nii ei leia midagi, sest kõik on täis bookitud, üritasime neile väita, et nad on nagu veic ülemakstud, aga ei mingit tolku. Hakkasime uut hotelli otsima ja ledsimegi, 50 dollarit öö ja tuba oli vaba kaheks ööks, mis tähendas, et me pidime veel kaheks ööks hotelli leidma, aga sellele mõtlen ma hommikul ütles Scarlett. Loomulikult oli ka see koht täiesti ülemakstud, aga vähemalt kuiv ja oli näha, et inimesed üritavad.

Koht, kus me siis viibisime kannab nime Nyanghswe, asub Inle järvest u. kuue km kaugusel ja oli vee paar aastat tagasi mingi mõttetu küla. Praeguseks on backpackerite meelispaik. Selline väike aedlinn, milles üks peatänav ja turg, palju söögikohti ja öömaju. Inimesed on sõbralikud. Autosi vähe.

Esimese päeva hängisime niisama, sõitsime ratastega ringi ja käisime ühes popis kohas söömas. Järgmiseks päevaks oli planeeritud järvereis. Paat meile kahele maksis 24 USD-d nig selle eest saime 9,5 tundi olla järvel. See oli tore päev. Järv asub mägede vahel u 1000m kõrgusel. Puhas vesi ja me nägime nii lahedaid asju. Ujuvad külad, kus sõna otseses mõttes pead paadiga minema kemmergusse ja ujuvad aiad. Nad kasvatavad palju tomatit ja siis sõidad peenarde vahel ja peenrad loksuvad. Lähed oma tomateid näiteks paadiga rohima. Ma olen alati arvanud, et tomatid tahavad pigem kuiva, aga ma pole eriline botaanik. Ja Kristjan käis ujumas ja kõik vaatasid teda nagu mingit jääinimest, tegelikult loomulikult oli vesi soe. Järgmine päev veetsime jälle ratastel ja masenduses olles, et pole kuskil ööbida ja siis jälle leidsime ühe koha ja kõik oli parem, ainult teadmatus, et kus me siis järgmise öö oleme, aga vahet pole.

Külastasime kohalikku veinikasvatust, mis polnud eriline suursaavutus, veinid polnud ka suurem asi ja nad maksid palju, u 10 USD pudel mingi suvalise hapu, isegi mitte kuiva veini eest.

Ühe hotelliga läksin ka loomulikult tülli ja ütlesin, et kas neid häbi pole mingi suvalise toa eest küsida 50 dollarit ja nemad väitsid, et no me maksame raha tagasi, sest me nagu nii leiame kedagi, mis kindlasti pole ka vale, aga sinna me ei jäänud. Ja valge naise ennustus oli see, et paari aasta pärast nad ei saa sellise saasta eest nii palju küsida, sest käimas on paljude hotellide ehitus.

Kuna järv meile meeldis, siis tellisime veel ühe pikema reisi sama paadimehega, kes oli nunnu, nimi oli tal Mjur-Mjur. Ta viis meid vaatama ühtede oma tuttavate riisipuskari ajamist ja siis me jõime nende kodus teed ja suitsetasime kohalikke sigareid. Neil oli uhke maja, tiigipuust. Sellised majad järve peal tokkidel kestavad u 70 aastat võrreldes bamnusest majadega, mille võib juba paari aasta pärast maha lükata. Neil on ülse järvel suhteliselt uhked majad, sellised kahekordsed, umbes 300 ruutmeetrised. Selles majas elavat kuue-liikmeline pere. Samas seal hängis veel näiteks massöör, kes tegi samal ajal pereisale kondiväänamist ja veel mingit rahvast. Väljas lõikas perepoeg kellelgi juukseid ja maja all elasid sead. Sead on neil mustad ja karvased. Kõrval majas siis puskariajamine. Tahtsime siis kaasa ka veidi osta, et no 200ml seda 45 kraadist asja, nad panid loomulikult liitri.

Siis käisime ka kohalikus sigarivabrikus ja paadiehitus kohas. Paate tehakse ka muideks tiigipuust ja kestavad nad nii u 45 aastat.  Ühtegi pagodat ei vaadanud ja kui tagasi jõudsime, siis leidsime endale kiirelt odava toa, ni 13 USD-d, ilma dušši  ja wc-ta, aga no üks öö ja ainult magamiseks.

Kaks viimast päeva oleme söönud pizzat ja pastat, mis on näiteks mu kõhu enam vähem korda teinud.

Praegu istume lennujaamas, mis on nii 1300 meetri kõrgusel ja ootame oma lendu Nagapali, mis on kuurort. Kallis backpackeritele ja tõenäoliselt veedame järgnevad 5 päeva koos saksa pensionäridega mereande süües. Hotell on meil ka edev. Nii, et oleme rahul.

Lennukit pole veel näinud.

P.s. siiani on see koht meile kõige rohkem meeldinud.  

Bagan

Et saada Mandalayst Bagani on kolm võimalust; buss, lennuk ja laev. Sageli inimesed eelistavad laeva, mis sõidab küll 10-11 tundi, aga kõigil on olemas mingi romantiline eelaimdus, et sõites mööda jõge näed sa palju, saad liikuda rohkem ringi kui bussis ja lennukis. Tegelikkuses näeb see aga välja nii, et kella kuue paiku hommikul saabuvad esimesed õnnelikud laevale, mis mahutab u 130 inimest ja valivad endale kohad välidekil, päike pole veel tõusnud. Tasapisi saabuvad järgmised, kes ei saa küll nii häid kohti väljas, aga siiski on neil kohad õues, kus on hea ja jahe, väike tuuleke sabib juukseid ja ees ootab tore jõereis. Seejärel saabub veel inimesi, kes peavad istuma sees, nad on veidi pettunud, üritavad mahutada veel mõned toolid õue. Laev hakkab sõitma, tõuseb ka päike. Ikka on kõik ok. Kui päike on lõõsanud 2 tundi ja kell on u 10 hakkavad esimesed inimesed õuest sisse minema, seejärel on kõik kohad seest täis. Ning need, kes kohe sisse ei läinud veedavad järgnevad 7 tundi lõõskava päikese käes. Appi võetakse erinevad meetmed. Püksid pannakse kätte. Inimesed hõõruvad ennast 50-ste faktoritega. Peakatteid on erinevaid. Toole keeratakse nii ja naapidi, ikka on halb. Kohalejõudes on märgata erineva astmega päikesepõletusi, minule on ilmselt kogu järgnevaks eluks näkku talletunud päikseprillirant. Kristjan on ära kõrvetanud oma põlved.

Bagani nimetatakse ka üheks Aasia paremini hoitud saladuseks. Külaelu segamini iidsete (kuni 800 aastat tagasi ehitatud) templite ja muude usuga seotud ehitistega. Saladus pole see ilmselgelt sakslaste jaoks, keda on siin massiliselt. Nende jaoks on välja antud värviline saksakeelne raamat Myanmari kohta ja vaadates kui palju seda liikvel on, siis on kindlalt tegu bestselleriga. Inimesed, kellel pole aga käes saksakeelset raamatut, lehitsevad lakkamatult Myanmari Lonely Planetit (loomulikult olemas ka meil). Kaks piiblit selles riigis reisimiseks.

Hotell on meil kena, jõi ääres, ilusad pisikesed majad, bassein ja puha. Me oleme siin kõige nooremad külastajad. Ilmselgelt mitte backpackeritele orienteeritud koht, see kajastub ka näiteks restoranihindades, mis on dollarites. Loomulikult ei saa maksta krediitkaardiga kuigi sellesisulised kleebised on olemas. Kui küsida, selgub, et oleks pidanud päeva varem ette teatma, et tahaks kaardiga maksta, ma ei tea, kas nad siis oleks endale terminali ostnud või???

Üldse on siin selline lugu, et kõik, mis on seotud turismiga, on haigelt kallis. Samas kui sa tahad mingit asja, mida tavaline turist ei taha, siis see ropult odav, näiteks pesupulber 20 eurosenti ja kui tahtsime parandada oma maci laadija juhet, siis see läbi kolme vahendaja läks maksma 4 euri. Eestis poleks selle raha eest sulle maci poes isegi köhitud, aga meil juhe nüüd korras.

Kui müüd uuesti tagasi tulla Bagani enda juurde, siis see on üks kummaline kooslus. Suhteliselt väike piirkond, milles varem olnud 15000 suuremat ja väiksemat pagodat, nüüdseks alles veel u 2000. Jääb arusaamatuks, miks neid on ehitatud nii palju. Ning praegune elanikkond näeb selles puhast raha, mis ei ole ka vale, aga samas kui on mingi paarsada aastat tagasi ehitatud massivne ehitis ja seal sees siis elavad lehmad, no ma ei tea? Ja veel. Need pagodad on iseeneset kenad, aga kui sa oled käinud ühes, siis kolmes, siis kaheksas ja siis kahkümnes, siis seda wow efekti lihtsalt ei tule enam. Buddha on Buddha, olgu ta siis lamav või istuv. Kui lugeda nt. tripadvisori või lonely planeti foorume, siis on olemas loomulikult inimesi, keda selline asi ära ei tüüta. Igatahes kruisisime ühe päeva pagodade vahel ratastega, mis tegi tagumikule haiget ja kohe järgmise päeva otsustasime mitte ühetgi pagodat vaadata ja tähistada minu sünnipäeva.

Hotell oli teinud tordi, kuhu peale oli püüdlikult kirjutatud Happy Birthday ms. Maria  G, nais. Voodi oli ka roosilehtedega kaunistatud. Chillisime basseini ääres, päikest eriti polnud ja kõrbesime korralikult ära kuna päiksekreemi me loonulikult ei pannud. Sõime päikeseloojangu paistel õhust ja nii oligi.

Viimasel päeval hankisime omale kaariku ja hobuse koos hobusemehega ja sõitsime läbi veel mõned kaugemad pagodad. Hankisime tähendab seda, et ühe kaarikumehega läksime tülli, mängisime head ja halba politseinikut ja mina pean alati see halb olema, kes ütleb, et kallis, vähe jan, ehk et seda ma ei võta ja Kristjan on siis see, kes peab ütlema, et tema küll suurima heameelega tuleks, aga no naine ei luba.

Käisime vaatamas mingit lakitöökoda. Mul polnud üldse aimu, et need nõud, mida pilukad kasutavad kenamates restodes, ei ole tehtd plastikust vaid hoopis mingi erilise lakitehnikaga. Kuna seal käib pidev lakkimine ja poleerimine ja värvimine ja siis vahele alati vähemalt nädala jagu kuivamist, siis võtab ühe kausikese tegu u pool aastat ja suuremate asjade tegu >1 aasta. Ka hinnad olid suht kõrged, kui oli naturaalne värv ja hea kvaliteet, siis lihtsalt ei raatsinud minagi osta, siiski kaalusime minu I phonele ümbrise soetamist ja see oli ei tohkem ega vähem kui 70 dollarit. Veic kallis või nii. Siis käisime veel mingis liivaprindi töökojas, kus tehakse liivast pilte, mis on üldiselt väga kenad, aga motiivid on üks ühele samad iga nurga peal.

Ja siis viidi meid ühte kloostrisse, mis oli päris huvitav kogemus. Selline väike ja puust, ehitatud vaiade peale. Tegelikult nagu mingi eriline sara. Sees oli pime ja me olime seal üksi. Oli kuulda, et nurgatagustes käis mingi tegevus, aga ei lähe ju munga magamistuppa uurima, et jou, tee ekskurssiooni. Siis, aga tuli ei kusagilt välja üks noormees, kes hakkas seletama, et mine ikka sinna ja vaata ikka seda, pani tuled ka põlema. Rääkis, et kloostris elab 5 munka ja 4 mungaabilist ja et tema on just mungaabiline. Ärkab hommikul kl 4, teeb oma mungale teed ja süüa ja koristab ja peseb ja no nii. Ja munk käib päeval kerjamas ja loeb käsikirju. Näitas meile ka neid vanu ürikuid, mida mungad siis loevad ja kõigil hakkab parem. Magavad nad üldiselt põrandal bambusmattidel. Ja ega suurt rohkem mööblit neil polegi. Siis näitas kutt meile ka oma rahakogu ja oli väga imestunud kui me ütlesime, et oleme Eestist ja meil on euro, sest temal oli vana eesti kümnekas ning oli ikka suht skeptiline, kas me talle ikka ei valeta. 

Kl 17 tuli meile järele auto, mille kastis saime sõita oma bussini, mis viiks meid Inle järve juurde. Etteruttavalt võin öelda, et foorumites on seda reisi kutsutud ka busdrive from hell jne. Aga sellest juba järgmine blogi.

P.s Kallis Eve, kuna siin riigis on internetiga pahasti, siis ma ei saa siiski pilte lisada. 

P.p.s tänud õnnitluste eest. Ega see kõrge vanus kerge pole taluda, hommikul hakkas kohe vasak õlg lambist valutama ja ma keerutasin ennast voodis väga vaevaliselt ringi, ise mõtlesin, et täitsa lõpp, kas see hakkabki nüüd nii olema.

Maavärin

Õhtu oli läinud tavapärasest pikemaks kuna me avastasime, et kui õlu maksab restos u 1800  kyatti, siis 0,7l kohalik rumm 2000 kyatti, mis tähendas, et me jõime rum colat. Igaks elujuhtumiks olime poest muretsenud veel ühe rummi, mis seal maksis 1500kyatti. Eesti keeles tähendab 2000 kyatti veidi üle 2 euri. Loe odav. Maitse ei ole küll suurem asi, aga kindlasti pole halvem kui Baccardi Spiced. Ühesõnaga jõime kõigepealt restos ja siis hotelli vastas olevas urkas veel veidi.

Hommik. Ärkan, sest Kristjan on hakanud ennast kõvasti väristama, käib pinda. Seejärel väriseb kogu tuba, kukkuma hakkavad asjad. Kobime mingi tala alla. Elu esimene maavärin. Värin kestab u 12-15 sekundit. Paneme riidesse kobime õue, kus on tänav rahvast täis. Esimene info hotellist, et tegu oli maja elektrigeneraatoriga, aga keegi ei usu seda. Paar minutit hiljem nad kinnitavad, et see oli maavärin. Asi rahuneb, toas korra tunneme veel ühte väikest järeltõuget.

Päev ise on tore. Oleme tellnud omale auto, millega läbi käia läheduses asuvad kunagised 3 pealinna. Palju erinevaid stupasid ja pagodasid, üks suurem kui teine. Ühtlasi näeme ka väga suurt istuvat Buddha ja ühte hiiglaslikku lamavat Buddha. Neil on üldse nii, et kui nad ei saa kohe hästi suurt meisterdada, siis nad panevad u sada väiksemat järgimööda. Ühtlasi käime ka ühes iidses linnas, kus peame ringi sõitma hobukaarikuga. Hobused üldiselt hirmutavad mind ja kui on selline kooslus, et hobused ja siis sekka ka mõned tuututavad rollerid, siis see kohe kindlasti ei sobi mulle. Minu arust on hobused ühed kõige ettearvamatumad loomad. Nad võivad kohe iga väiksema asja peale perutama hakata. Aga koht oli tore kuni meile öeldi, et need osad templid, mis on kinni, on sellepärast kinni, et kohe ikkagi on tulemas uus maavärin, nimelt kl 15. Jäin seda “põnevusega “ ootama.

Pärast käisime veel vaatamas mingit eriti pikka puust silda, mis on Myanmari kõige rohkem pildistatud koht. No kohe hästi tore oli. Lõpuks ometi saime neist suurtest linnadest välja ja see maaelu on päris nummi. Loodus on just selline lopsakas peale vihmaperioodi, põldudel töö käib ja üldse on tore. Maavärinat ka ei tulnud.

Loomulikult seni kaua kuni me olime jõudnud tagasi hotelli. Planeerisime minna sööma, Kristjan tahtis wc-s käia ja mina ootasin teda lobbys ning vaatasin meile. Istun ilusti mingi suure konditsioneeri kõrval, kui tunnen, et jälle väriseb, ise mõtlen, et jah eelmine kord nad võisid selle asja generaatoriga segi ajada kuna need värisevad ikka kõvasti, kuni siis tuli mingi suurem tõuge ja kõik hakkasid välja jooksma. Korra kaalusin, et kas lähen Kristjanile järele, aga ma usukusin, et ta saab aru, et maa jälle väriseb. Ta saigi, natukese aja pärast. Ise kommenteeris, et pesi käsi ja siis kraanikauss läks eest ära, siis jooksis padavai.

Siis läks juba imelikuks, sest tulemas oli öö ja üldse ei tahtnud, et see viiekorruseline ehituskatastroof meiele pähe kukub. Samas kuulates viienda korruse elanikke, siis meil teisel oli ikka päris rahulik.

Igatahes öösel vist maa ei värisenud, vähemalt mitte nii kõvasti, et me oleks üles ärganud. Ja praegu me istume laeval, koos u saja saksa pensionäriga, kes rämedalt sahmerdavad ümberringi ja suundume Bagani poole, kus peaks meid ees ootama u 5000 pagodata.