Mui ne ja lohesurf

Pole ammu sõnagi kirjutanud, ei tea, kas oskabki enam. Paarisaja sõnaga kokkuvõttes oli asi nii.

Saabudes Mui nesse, mis on u 200km Ho Chi Minh Cityst ja kujutab endast ühte kuurorti, mis on tuntud oma heade lohesurfi tingimuste poolest, võttis meid vastu täielik troopika. Ühtlasi on Mui ne väga populaarne meie idanaabrite seas, keda on u 90% turistidest ja ülejäänud 10%-i on siis lohesurfarid. Kuna Kristjan üritab saada vähemalt Eesti meistriks seniorite seas lohesurfis ning Eesti nigelad olud ei toeta seda üritust mitte, siis oli Mui ne üks kindel sihtkoht, kuhu pidime oma reisi jooksul jõudma. Ühtlasi jäime siia kaheteistkümneks ööks ja ma usun, et Kristjani soov on käegakatsutav.

Esimene hotell oli meil selline kena ja kallis. Suur tuba ja wc/vannituba, mis asus toast väljas väikeses privaatses õues. Suur kivist vann oli ka. Päris naljakas. Rõdul õhtul istudes ja Dalat veini trimbates, krooksusid konnad kõrvulukustavalt ja kalad lõid rõdu ees sulpsu, sest meie rõdu oli kolmest kõljest ümbritsetud pisikeste tiikidega. Miinuspoole pealt võib välja tuua selle, et tuult ei olnud, mis on erakordne, aga asi sai seletatud sellega, et Filipiinidel oli taifuun ja see oli kogu tuule endale võtnud ning seetõttu, et saanud tulevane meister oma võimeid veel näidata. Samas käisime söömas kohalikus rannarestoranide alal, mis kulges mööda mereranda ning sõime erinevaid mereande, kammkarpidest tuunikalani ja loomulikult seda väikse raha eest. Kohati jooksid küll rotid ja prussakad laua all ringi ning pidevalt käisid kohalikud meile mahaärimas erinevaid T-särke ja muud jama ja kätetud või jalutud niisama kerjamas, aga me ei ole nõrganärvilised.

Aga siis tuli tuul ja meie elu muutus. Hommikul kl 09 äratus, hommikusöök, milleks oli iga päev, kas 2 muna või siis kahest munast omlett ja bagett moosiga. Siis kogu keha sissemäärimine päikesekreemiga, seejärel motikaselga ja punuma. Järgneb kaklus parkimiskoha pärast erinevates hotellides ja kui olime saanud oma rollu vaikselt kuhugi sokutada ja minemahiilida, siis olime õnnega koos.

Kristjan valis välja KBA surfikooli, üldse on Mui ne-s u 25 lohesurfikooli, mis asus laial rannaribal. Sinna oli üles pandud suur tondikujuline telk, mille all sai ilusti varjus lebotada ja vaadata, mis merel toimub. Kristjani õpetajaks oli kohalik noormees nimega Son, selline lühike ja lõbus.

Esimesel päeval viidi läbi järgmised hajutused, näiteks, Kristjan lohises surfaval Sonil vees järel, Kristjan lohises vees lohe järel ilma lauata (päris naljakas vaatepilt muide), Kristjan võitleb suurte meduusidge ja jääb kaotajaks, mis toob endaga kaasa kõrvetava punetava lööbe erinevates kohtades, ka iniimsemates piirkondades. Õhtul järgneb korralike surfipükste ostmine.

U kl 14 või 15 lahkume rannalt, võtame väikse snäki, järgneb ujumine hotelli basseinis ja õhtusöök ning seejärel juba ongi aeg magama minna.

Päev päevalt muutus Kristjan loomulikuklt paremaks ja hetkel saab ta selle lohevärgia ikka päris hästi hakkama. Suuri hüppeid veel ei tee, aga see vist ongi hea. Ühtlasi anti talle ka tunnistus ja sertifikaat, et ta on nüüd kolmada järgu surfar ja kolmas järk on muide kõige kõrgem.

Ühtlasi kaotas Kristjan paar korda ära oma laua ja ka lohe ja neid käidi skuutriga otsimas. Korra prantsatas oma loha ühe täitsaalgaja lohe peale ja rikkus mõnede purilaudurite tee ära. Õpingute käigus läks ka üks lohe katki, aga see oli ju kooli oma :).

Minul olid rannas omad tegevused. Olin kõikide müügitädide lemmik, nad tulid ja istusid mu kõrvale maha müües, kas erinevaid puuvilju või jooke, mõnikord ka T-särke ja ehteid ning palusid vinguval häälel, et ma nende tooteid ostaks. Loomulikult olid nad selgeks saanud mõned numbrid ja sõnad vene keeles, mida nad vaheldumisi vienami keelega kasutasid. Pidevalt pidi neid, kas ignoreerima või siis ütlema ja jaa, ma ostan küll, aga hiljem ja loomulikult ma ostan just sinu käest jne. Samas võib öelda, et iga päeva ma ka midagi ostsin, kas siis litše, rambutane, mandariine, banaane, kookospähklit või midagi muud. Ning ühe kindla tädi käest hankisime iga päev õlut ja kihisevaid jooke. Minuga koos chillis telgis veel erinevaid inimesi, kellega ma tasapisi semutsema hakkasin ja niisama small talki rääkisin.

Ühel päeva käisime ka massažis, mis oli üldiselt tore, aga väga valus. Kuna võtsime mõlemad massaži, siis saime seda ühes toas. Tegijateks olid kaks pisikest naist. Kõigepealt pidime võtma ennast ihualasti, mis oli naljakas ja siis nad hakkasid meie liivaseid kehasid mudima. Peale kraapisid meile värsket aloed, mis oli äge, aga siis muutusid nad agressiivseks ja hakkasid meil seljas elama. Oli selline tunne, et nad üritavad meile millegi eest kätte maksta. Konkreetselt oli selline värk, et keegi elas seljas ning sõtkus põlvedega. Järgmisel hommikul olid nii mõnedki ebaharilikud kohad valusad, näiteks küünarnukid.

Kokku olime Mui nes kolmes hotellis ja kolmas neist oli eriti äge. Selline väike guesthouse, kus ainult 6 tuba. Seda pidas üks perekond, kes on 30 aastat USA-s elanud ja nüüd peavad seda kohta. Selline hästi nunnu ja privaatne koht oli, hästi kena aiaga, kus oli bassein ja palju soppe, kus teiste eest varjuda. Täiesti super. Meil oli toas kivist tehtud voodi ning sellepeal oli tõenäoliselt väiksematest kividest tehtud madrats, sest see oli nii kõva, et peale esimest ööd oli mu selg nii valus, et ma pidin hommikul harjutusi tegema, et üldse liikuma saada, aga inimene harjub kõigega. Neil oli 3 pisikest koera ka. Ja kui me Mui ne-st lahkusime, siis nad kirjutasid meile kaasa vietnamikeelsed kirjad, mida me pidime, kas bussijuhile või taksojuhile või piletimüüale näitama. Ja siis nad helistasid bussijaama ette ka, et tulevad kaks lolli, kes üldse ei räägi vietnami keelt, aga tahavad Saigoni saada.

Vot sellised lood siis seekord.     

   

Et siis

Piltide all on üks sissekanne ka.

mõned fotojäädvustused siis ka

Mandalay naised ehitavad maja

Myanmar- miljoni pagoda maa

Kaelaga ja kaelata (see ei ole fotoshop)

Tomatipõld

Põllumees

Kalur

Maria on võitnud paadimehe südame

Lehmapesu

Puskarivabrikus

300m2 Puskariajajate maja, muidugi veepeal tiigipuust postide otsas

Koolist koju

Piraatide rand, selleks päevaks reserveeritud Mariale ja Kristjanile

Akvaarium seestpoolt

Elevandid Chiang Mai lähistel

Ise tehtud, hästi tehtud

Drunken noodels

Maria segab karrit 

Halong Bay

Koopas

Meie Laev

Hanoi ja Halong bay

Lennujaamast bussiga linna poole sõites, tuli välja, et bussis on veel paar eestlasi, mis oli tore, sest me polnud juba 5 nädalat ühtegi eestlast näinud. Leppisime kokku õhtusöögi ja läksime oma teed. Bookisime endale kohe laevareisi Halong baysse, kuna olime viimasel ööl olnud lennujaamas ja üldse palju ringi rännanud, siis otsustasime, et hellitame ennast ja võtame omale laeval sviidi suure rõduga. Hotelli leidime niisama tänavalt, maksis 18 USD, aga oli suht ok. Läksime niisama vanalinna jalutama ja sööma, Kristjan astus sisse ühte ülikondade poodi ja mina jäin uksele seisma. Järsku tõmbab keegi mul kinga jalast, vaatan alla, kus istub kari kohalikke ja üks hakkab mu kinga liimima kuna see on vihmaga lahti tulnud. Mul polnud selle vastu eriti midagi, las liimib, aga siis tuli välja, et see oli hoopis mingi portatiivne kingsepp ja enne kui ma arugi sain, oli ta mu kingadele lisanud ka MUSTA kontsapleki. Need kingad on heledad ja ma olin umbes 10 päeva nendega käinud, mis tähendas, et see kontsaplekk ei vajanud kohe kindlasti vahetamist. No mis mul siis üle jäi, pidin ka teise kinga andma, et saaks ka sellele selle rõveda plaraka alla panna. Ise oli mees veel eriti uhke ja ütles, et no nüüd see kestab küll kümme aastat. Tore. Erinevalt liimitud kohtadest, mis kohe lahti tulid, püsivad kontsaplekid kindlalt all ja eriti tore oli veel siis kui vihma hakkas sadama, sest siis muutuvad need kummiplärakad libedaks. No ja siis hakkas peale, et anna raha ka, ma siis küsisin, et palju ja ta tahtis 600000, mis on u 30 USD-i, kuna ma ei suutnud veel nii kiiresti ümber arvutada palju see on, siis ütlesin Kristjanilel, et anna 100000 ja kaome, pärast sain aru, et me olime talle andnud 5USD-i, mis on tõenäoliselt rohkem kui ta terve kuu palk. Ma olin nii vihane, et kui ma oleks aru saanud, kus tänaval asi toimus ja mis näoga see mees oli, siis oleks talle selle kontsapleki otsaette löönud. Fakk. Need olid jumala kallid kingad, Vivian Vaust ja nüüd mingi plärakas all.

Õhtul käisime uute sõpradega söömas, tuli välja et nad on sellised tublid noored inimesed kes viimased 4 kuud on veetnud aasias õppides ja tegelikult oli tüdruk hoopis lätlane, aga ta oli perfektselt eesti keele omandanud, mis on äge. Vahetasime oma muljeid ja oli niisama tore. Õhtu lõpuks saabus restorani veel kamb eestlasi, aga see pole ka ime, sest restoran sai valitud Lonely Planeti põhjal.

Hotellist veel niipalju, et kuna Hanois on juba päris jahe ja odavamates majades puudub küttesüsteem, mis tähendab, et majad on väga niisked, siis meile anti tuppa radiaator, selline, mis hõõgus ja mida ei julgenud ööseks sisse jätta.

Hommikul tuli meile järele mikrobuss, mis viis meid Halongi linna, kust väljuvad laevad lahele. Need 160km läbisime nelja tunniga. Vahepeal oli ka pooletunnine paus, kus meil oli võimalik kaasa osta suuri marmor kujusi ja purskaeve. Ei pidanud hetkel vajalikuks.

Sadamas oli loomulikult hordide viisi turiste, keda väiksemate paatidega laevadele tranporditi. Meil pidi olema uhke ja kallis laev. Personali 8 ja kliente 6. Kui laeva jõudsime, siis selgus tõsiasi, et see kajut, mille eest me olime maksnud, on siiski juba kuu aega tagasi välja müüdud ja me saame küll sviidi, aga palju väiksema ja rõduga u 1ruutmeeter lubatud kuue aseme. Võtsin kohe tuurid üles, sõimasin erinevaid personali ja mingeid muid liikmeid, sain peetud ka mõned telefonikõned ja tulemus see, et hakkame nüüd minema, küll te kunagi saate oma kaebuse esitada. Jee. Nad pakkusid meile kompensatsiooniks ka transfeeri hotellist lennujaama, aga selle lükkasime suure kaarega tagasi, kuna linna tulime lennufirma mikrobussiga, mis maksis kahele 4USD-d.

No laht ise oli äge. Päris kristallselge vesi küll ei olnud, aga need väikesed saared olid kiftid. U 5 milj aastat tagasi veetaseme kõikumisest ja maa nihkumisest tekkinud u 2000 väikesaart, mida nimetatakse ka 7 maailma loodusime hulka. Saime ronida ka ühe mäe otsa, kuhu oli 480 astet. See oli päris raske. Ja siis saime minna nende saarte vahele kajakkidega sõitma. Mina polnud enne kajakiga sõitnud ja asi tundus ohtlik. Arvasin, et sellest tuleb selline väike mõnus paadireis, aga nagu ikka, väsis Kristjan kohe nendest vaatamisväärsustest, mida soovitati ja me asusime suuremale ringile ümber mingite saarte, et no küll saame ümber. No kui me olime jõudnud põhimõtteliselt avamerele, kus sõitsid ka tankerid ja lained läksid nii suureks, et tulid üle paadi ääre, siis oli nats jube küll. Kristjan ohumärke ei leidnud, arvas, et vesi on soe ja meil on päästevestid seljas, et küll me ära ujume. Kokkuvõtteks võib öelda, et tunniajase lubatud chillimise asemel, sain 1,5h tugevat aerutamist, kusjuures mina kogu aeg ei aerutanud ka ning Kristjanil olid villid peos.

Öö veetsime laeval, õhtul trimpasme veini oma mikrorõdul ja tegelesime aktiivse kalmaaripüügiga. Olime ainukesed, keda asi huvitas, aga siiski ei saanud me midagi.

Hommikul viidi meid ühte suurde koopasse, mis tegelikult koosnens kolmest koopast ja oli kõige lahedam koobas, kus ma kunagi käinud olen, samas ma ei tea, et ma oleks varem üheski koopas üldse käinud.

Väga äge trip oli. Tagasisõit jälle 4 tundi .

Õhtul planeerisime minna mingisse restorani, mida me üles ei leidnud, aga samas leidsime hoopis ühe koha, kus sai ise valida erinevaid lihavardaid ja maisi ja seeni ja kala ja krevette ja konnasid ja kõike kõike, mida saab grillida. Siis antakse sulle ka laud ja väiksed plastmassist taburetid ja lauale söegrill. Siis grillitakse su asjad valmis ja tuuakse sinu grillile sooja ja siis sa sööd neid. Ja need olid nii head, no tõsiselt. Puhas korralik liha, ei mingit nuudlijama. Järgmisel päeval kõndisime kohast mööda ja päevaks oli restoran muudetud kübarate ja mütside müügiputkaks :)

Järgmist päeva alustasime suure sõimuga reisibüroos, kust olime ostnud oma Halong bay piletid. Kuna kõik, kellele olime oma muret kurtnud, ütlesid, et peame palju ja kõva häälega karjuma ja üldse väga kurjad olema, siis võtsin põhirõhu endale. Kuna oli lõuna aeg ja kohal polnud nii meile piletid müünud noormeest kui ka nende ülemust, siis valasin oma sõinu välja ühe tütarlapse peale. Kristjani arvates olin ma väga kuri. Seejärel saabus meile reisimüünud mees ja tagastas meile vabanduste saate osa rahast, mis meile sobis ja me lahkusime. Mul oli pärast natuke kahju, et ma seda neiut sõimasi, aga samas nad peavad saama õpetust, et kliendile ei saa jama müüa. Nad on nii arvestanud, et kuna kõigil on reisides kiire ja neil pole aega, et minna tagasi reisibüroosse, siis nad pääsevad kergelt, aga mitte see kord. 

 Seejärel tegime sightseeingut. Käisime prantslaste vanglas (Vietnam oli nimelt Prantsuse koloonia umbes kuni 1947 aastani), kus hoiti vietnamlastetst poliitvange ja neid siis tapeti seal ja koheldi halvasti. Hiljem kui prantslased olid juba väljalöödud, hoiti samas vanglas ameeriklasi. Meile näidati mingit eriti toreda muusikaga filmi, kus siis ameeriklased mängisid vangals korvpalli ja said kohtuda oma peredega ja kuidas neile anti iga päev palju süüa ja õlut. Kogu asi oli sellise alatooniga, et vaata kui halvasti elasid vietnamlased ja vaata kui hästi meie hoidsime ameeriklasi.

Siis käisime ka Ho Chi MInhi mauseleumi ja kodu juures. Loomulikult oli kogu kompleks sellel päeval kinni, aga niisama jalutada oli ka tore. Rõõm oli vaadata, kui ilusa kodu oli üks mees omale ehitanud. Sejärel hiilisime läbi mingi kohviku sisse selleks päevaks suletud militaarmuuseumisse. Vaatasime erinevaid lennukeid ja helikoptereid, ronisime mingi torni otsa ja lahkusime siis nagu õiged mehed peavärava kaudu. Oli näha, et nii mõnelgi valvuril oli suur küsimärk peakohal.

Seejärel jõudsime vanalinna piirile, kus asuvad kohalike õllekad. Seal pakutakse maailma odavaimat õlut. Mingi igas baaris vilitakse kohapeal hästi värsket õlut. Ma arvasin, et see on nagu meil selline elav õlu, aga oli täitsa tavalise õlle moodi ja maksis u 30eurosenti 400ml. Suht ok onjä.

Õhtul aga ootas meid lend Ho Chi MInh Citysse. Kuna pagasit me ei võtnud, siis pidime endale palju riideid selga panema, et kotid kergemaks saaks. Kristjanil olid seljas maika, T-särk, kampsun, selle peal veel pikkade varukatega särk ning jalas lühikesed püksid ja nende peal pikad teksad. Kottide raskuseks saime lubatud seitsme asemel 10 ja 8,5kg, aga keegi ei öeldnud midagi.

Ho Chi Minhis proovisime kangesti mitte saada taksoga petta kuna bussid enam ei liikunud. Kõndisime ümber lennujaamaparkla ja leidsime taksod, kes ei petnud meid.

Hotelli jõudes oli kell  u 00.00, otsustasime veel minna korra välja ja võtta väikse joogi. Istusime rahulikult mingis restos tänava peal kui järsku tuli kohale politsei ja siis algas suur kähmlus restorani töötajate ja politseinike vahel, mis kestis u 5 minutit ja lõppes ühe laua arestimisega politsei poolt. Asi selles, et nad peavad vist u pool 1 olema suletud, aga nad hoidsid ennast meie pärast lahti. Natuke kahju hakkas ka.

Aga praegu oleme juba Mui nes ja siin on 32 kraadi õues. 

   

Chiang mai elevandid

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama algusest. Rongisõit Chiang maisse kulges hästi, lubatud neljateist tunni asemel, saime tunda reisimõnusid kuusteist tundi. Rong oli ok, olime loomulikult esimeses klassis, kus toateenidaja tõi ette jooke ja reisisaatja, kelleks oli keskealine härra tuberkuloosimaskiga, tegi ära voodid. Me saime muideks täiesti puhtad valged linad ja kinnises kilekotis tekid. Asja ei teinud ilusamaks see, et peale voodite tegemist ilmus välja üks prussakas. Rohkem me prussakaid ei näinud, aga oli tunne, et neid on veel. Kui rong sõitma hakkas, siis jäime kohe ummikusse, tavalisse rongiummikusse, mis kestis u 1 tund. Peale seda hakkas rong hästi kiiresti sõitma, u 60km/h. Bangkokist väljumine võttis aega u 2,5 tundi ja me nägime erilisi aguleid, kus näiteks rong sõitis välisuksest mööda u 20cm kauguselt jne. Olime endale kaasa ostnud veidi nosimist ning saime käituda nagu klassiekskurssioonil, kus enne linnast väljumist olid võileivad söödud. Magamiseks on seda sõitu küll raske nimetada, sest rong muutkui peatus ja siis jälle hakkas liikuma ja siis kiirendas ja siis pidurdas ning loomulikult oli rongis konditsioneer, mis tahtis voodist välja puhuda.

Kui nüüd rääkida, mis koht see Chiang mai üldse on, et me sinna läksime, siis ega me ise ka eriti ei teadnus, aga tädi Piret, kes on väga tark ja teab kõike, ütles, et sinna tuleb kindlasti minna ja me uskusime teda. Et siis, asub Bangkokist 700km põhjas, on Põhja-Tai suuruselt teine linn ning asub Myanmari piiri ääres. Sinna saamiseks tuleb ületada tai kõrgeimad mäed. Ühtlasi on ta Tai kunagine pealinn, kui Taid kutsuti Lannaks ja on olnud ajalooliselt ning ka praegu Tais oluline haridus, usu ja kultuuri keskus.  Seal asuvad ka vanimad Tai templid. Linnal on kena väike vanalinn, mis on täis pikitud templeid, millest kõige vanim, on umbes aastast 1200 midagi. Sarnaneb Myanmari pagodadele, mis on ka loogiline asukoha tõttu. Umbes 1500 aasta paiku vallutasid birmalased praeguse Põhja-Tai ära ja olid üldse suhteliselt võimsad ning alles 18saj. Said tailased selle endale nii olulise koha tagasi. Linnas on mitmeid ülikoole, palju munkasid, kunstigaleriisid. Linna ümbruses on ka palju vaatamisväärset nagu kõrged kosed, vihmametsa džunglid riisipõllud.

Mis kõige olulisem – ta on valitud Tripadvisori top 20 sihtkohahulka aastal 2012 ning on ainukene koht Tais, mis sinna edetabelisse on sattunud.

Kui on nõudlust siis on ka pakkumist – linnas on põhiliselt taksod, baarid/restoranid (põhiliselt itaalia sugemetega), massažisalongid ning õhtuti palju prostituute ja vanu valgeid mehi, kes neid kasutavad.  Üheks suurimaks vaatamisväärsuseks peetakse ka igaõhtust ööturgu, mis on küll suur, aga müügiks ikka mingi jama, T-särgid, need pulgaga konnad, mis teevad krooksumishäält, võltskellad jne. Aga selline mõnus chill koht.

Esimesel päeval olime niisama, vaatasime pagodasid ja tuiasime ringi. Aga vot järgmiseks päevaks oli meil bookitud sõit elevantide laagrisse. Chiang mai ümbruses on mitu elevandilaagrit, kus elavad nn. päästetud elevandid. See tähendab, et heade kavatsustega inimesed ostavad tööelevante endale, et neid säästa ja uute elevantide ja olemasolevate ülalpidamiseks teevad turistidele selliseid pakette, millest ma hiljem räägin. Nad ütlesid, et halvad inimesed panevad elevandid tööle kuni kuueteistkümneks tunniks ööpäevas ja nende tingimused on väga rasked, mis tõenäoliselt on ka tõsi.

See laager, kuhu meie läksime asus Chiang maist 1,5h autosõidu kaugusel. Esialgu oli tee ok, aga pärastpoole oli ikka eriline mülgas, ühel pool kuristik, teisel pool saviplägane tee. Siis anti meile selga mingid erilised kaltsud, et me ennast ära ei määriks, no ütleme lihtsalt, et ned riided ei kaunistanud meid. Siis väike 10-minutiline turnimine vihmametsas ja kohal me olimegi.

Laagris elas u 12 elevanti ja u samapalju myanmarlast, kelle kohta ütles giid, et nad elavad siin niisama väikese raha eest, et palka ei maksa, aga antakse süüa ja veidi raha, et nad saaks selle koju saata. Väidetavalt ei saa nad linna minna, et neil pole töölubasid ja nad ei saa linnas tööd, aga ma arvan, et see on niisama odava tööjõu hirmutamiseks öeldud, et proovi ainult linna minna, kohe tuleb politsei ja võtab su kinni illegaalina olemise eest. Vaadates, kuidas Tai politseid ei häiri alaealiste prostitutsioon ja nähtavad kelmused tänavatel turistide arvel, siis ma arvan, et mingi 10 myanmarlase pärast, ei liigutaks keegi sõrmegi, aga jah, nii oli.

Kõigepealt õppisime seitset käsklust, mida elevantidele on õpetatud, mõned jäid isegi meelde, aga kui esimest korda elevandi selga pandi, siis ma küll piiksugi suust välja ei saanud. Te ei kujuta ette kui suured need elevandid on ja nende selga ronimine on ikka tükk tegemist eriti minusuguse lühikese inimese jaoks. Kristjan loomulikult hüppas väikse hoojooksuga elevandi selga. Ja neil elevantidel polnud mingeid istekohti ega sadulaid, lihtsalt mingi nöör ümber kaela, millest said kinni hoida. Hiljem sõitsime juba kahekaupa elevandiga ringi ja ütleme nii, et kui mina olin eespool isutmas, siis ma pidin ennast täiega elevandi peast kinni hoidma, et mitte maha kukkuda, samal ajal kui Kristjanile oli aintud mingi nöör, millest kinni hoida ja ta lustlikult pilte klõpsutas. Ning see tee polnud ju mingi niisama tee, ülesmäge, allamäge, jõed ja kivimürakad, millest elevant pidi üle astuma. Siis oli väike lõuna ning tagasi elevandi selga. Suundusime kose juurde elevante pesema. Kosk ise oli tagasihoidlik, aga vees saime olla küll. Elevandid loomulikult sellest aru ei saanud, et ka meie seal vees sulberdame ja neid peseme ning ilma häbenematta tegid nii häda number 1 kui ka 2. Saime teha ka igasuguseid pilte, kus elevant musi teeb ja põlvel istuda jne. Siis veel tagasi elevandiseljas laagrisse, selleks ajaks olime ikka kõvad ratsutajad ja ei kartnud enam eriti. kui tagasi jõudsime, olime nii mustad, kaetud punase saviga, millega elevantidel meeldib ennast katta ja kõige muuga ka, et kui olime hotellis dušši sll käinud ja ennast kuivatasime, siis rätik läks ikka pruuniks.

Muideks elevantide nahk on hullult kare ja neil on peal mingid jõle teravad ja kõvad karvad.

Kuigi me olime väga väsinud, läksime õhtul suurele turule, mis toimub iga pühapäev peatänaval ja seal müüakse natuke huvitavamat kraami kui ööturul. Templite hoovides on toiduturg. Tegime mõningaid oste ja sõime pudipadi tänavalt.

Järgmisel päeval oli meil plaanis kokanduskool, mis pidi esialgu kestma terve päeva, aga juhtus nii, et nad unustasid meid hommikul ära ja me saime hoopis oma toimetusi teha, milleks oli jalgade vahatamine ja tai massaž. Tavaliselt on selle massažiga nii, et kui on kogukehamassaž, siis see toimub teisel korrsel ja jalamassaž esimesel korrusel või üldse väljas, aga seekord oli nii, et ühele mehele tehti jalamassazi ja siis seal kõrval olid riidega eraldatud boksid, kus tehaks tai massaži. Massaž algas ja kõik oli tore kuniks me kuulsime, kuidas jalamassaži mees hakkas neiudega rääkima, et kui vana ja kas sa oled hiljuti lapse saanud ja kui vana laps on ja kas sulle meeldiks koos shoppama minna ja kas ikka mingit teistsugust massaži ka saaks. No ühesõnaga mingi eriline Norra pervo, kes oma sõnul oli 49 aastat vana, tal oli 5 last naisega, kes on 65, aga nad on lahutatud ja ta töötavat Norra valitsuses. Ühesõnaga sellele pervole meeldivad naised, kes on äsja sünnitanud, väk. Räme pervert.

Aga peale seda hakkas meil ikka kohe kiire, sest me läksime õhtusele kokanduskursusele, mis oli väga lahe. Kõigepealt käisime koos turul, kus meile näidati mis on mis ja siis algas kursus. Koolitaja oli erilises vaimustuses, et me oleme Eestist ja ta pole veel kedagi näinud, kes on Eesist. Meid oli kokku 10, kaks paari mesinädalatel UK-st ja Kanadast, üks paar USA-st ja 1 paar Singapurist. Hullult lahe seltskond oli ja väga palju nalja sai. Tegime väga häid toite, 4 käiku. Chilli lisamisega oli nii, et kui mina panin üh toidu sisse u 4, siis Kristjan pani u 25. Aga polnudki liiga terav. Väga äge oli ja õlut läks palju kuna vesi lihtsalt ei aidanud tulekahjut suus kustutada.

Aga sellega polnud veel meie piinad lõppenud. Kokanduskoolist liikusime edasi lennujaama ja sealt lennuga Bangkoki, kus me olime öö lennujaamas, et tunda päris backpackeri elu ja et hoida veidi raha kokku. U 5 tundi saime tooidl vahelduva eduga ka magada ning edasi ka lennul Hanoisse 2 tundi. Oli jälle lend, kus jäime magama enne õhkutõusmist ja äratajaks olid vastu asfalti põrkuvad lennukirattad.

Nüüd siis oleme Hanois ja siis on külm, u 20 kraadi ning kohe on tunne, et kurk hakkab haigeks jääma. 

Bangkoki pettused

Nii, oleme oma otsaga Bangkokis (praeguseks enam mitte). Kristjan on haigestunud kõhutõppe, palavik, nõrkus ja pasanteeria. Hakkas võtma ka antibiootikumi. Seetõttu olime esimese päeva põhiliselt voodis ja nautisime oma ilusat hotelli. Hotell oli tõeti kena, eriti võrreldes nende kallite jubedustega, kus me pidime Myanmaris ööbima. Selline suur ja valge. Õhtul käisime korra väljas ja sattusime loomulikult ühte suurde kaubanduskeskusesse, kus pidime pikali kukkuma, sest nii palju head sööki, polnud me juba ammu näinud. Igat sorti –itaalia, mehhiko, ameerika burgerid, loomulikult hiina, india, tai jne. Ja me olime nii õnnelikud. Käisime ka ühes toidupoes, kus olid olemas kõik, nii need asjad, mida Eestis müüakse, kui ka kõike kõike muud ja see oli ilus, seal oli isegi Felixi marineeritud kurke. 

Järgmisel päeval tundis Kristjan ennast paremini ja me asusime turistile omaseid käike tegema. Kuna meile oli tulnud käsk Brüsselist, et jalamaid tuleb minna kohta nimega Chiang mai (asub Tai põhjaosas), siis esiteks liikusime rongijaama, sest lennata ei viitsinud.

Rongijaama ukse kõrval oli laud turistiinfoga, mille juurde me sammusime, saime teada, millal rongid lähevad ja kena näitsik tuli meiega kaasa, et küsida piletikioskist pileteid, et meil kergem oleks või nii. Selgus, et loomulikult esimene klass on väljamüüdud, olemas veel teine klass, aga see vist ilma konditsioneerita ja ei viitsi just 16 tundi järjest istuda. Abivalmis tütarlaps juhatas meid ühte reisibüroosse, et järsku neil on midagi olemas. Seal soovitati meile bussi, aga ka VIP buss oli väljamüüdud ja siis üritati pähe määrida mingit paketti, milles hotell ja rongisõit koos, aga me ei võtnud neid. Küsisime iseseisvalt veel ühest büroost ja seal olid meile vajalikud piletid saadaval, ainult 30 dollarit kallimatena. No igatahes me võtsime need. Asja iva on see, et tegelikult saime ikka petta vist. Rong tõenäoliselt oli küll väljamüüdud, aga reisibürood broneerivad endale mingi osa ära ja siis müüvad need maha, samas meie piletitele ilmus müügikellaajaks sama kellaaeg kui me olime rongijaamas, ehk siis võimalik, et nad ikkagi küsisid ise kassast ja pileteid oli alles. See abivalmis tütarlaps, aga oli kõige suurem scammer ise – turistiinfo polnud ametlik ning tõenäoliselt oli tal kokkumäng esimese bürooga, et me sealt bussipiletid või siis selle paketi ostaksime. Aga sellest saime me alles hiljem aru kui lugesime netist Bangkoki scammide kohta.

Piletid käes, liikusime Bangkoki suurima vaatamisväärsuse poole, milleks on Grand Palace. Taksojuht loomulikult ringitas mõnuga, isegi mina, kes ma pole Bangkokis kohalik, suudaksin kiiremini põhivaatamisväärsuse üles leida, täielik kanapea, aga see selleks. Jõudsime kohale ja hakkasime sissekäigu poole liikuma kui lähenes meile üks vormiriietuses naine ja ütles, et näe te pole ikka ülse vastavalt riides, et lühikesed püksid ja plätud ja nii, me teadsime küll, et riietusreeglid selles kohas on karmid, aga teadsime ka seda, et pikki riideid laenutatakse kuskil sissepääsu lähedal. Ok, tädi siis uuris väga abivalmilt, et kas te homme ei saaks tulla, et täna hakatakse nagu nii juba varsti sulgema ja praegu nagu nii kinni ja avataks poole tunni pärast ja kuna te esimest päeva, siis minge täna hoopis tuk-tuk-iga vaatamisväärsusi vaatama, ma näitan teile kaardil kuhu peab minema (osutades kaardil kolmele kohale, mis meie kaardil küll märkimist ei leidunud). Esimene koht pidi olema Suure Budda kuju, siis mingi Tai turismikeskus ja siis mingi tempel ja seal pidi nägema ka ilutulestikku, meie olime loomulikult nõus ning pidime selle tiiru eest tuk-tuki juhile vaid 40 bahti maksma (u 1,1 euri), pole just suur väljaminek. Koheselt ilmus ka abivalmis Tuk-Tuk ja sõit võis alata. Liikusime siis selle suure budda kujuni no ja see polnud meile just mingi eriti suur vaatamisväärsus kuna me olime tulnud ju Myanmarist, seal oli veel mõningaid turiste, kes suht juhmilt seda budda vaatasid, Kristjan tegi moe pärast ka mõne pildi.

Kui tuk-tuki juurde tagasi läksime, siis juht parasjagu sõi ja me ütlesime, et ta oma söögi lõpetaks, et me võime oodata küll. Tuk-tuk oli pargitud mingi tara äärde, aga sõiduki ja tara vahele jäi mingi suvaline laud, mille taga istus suht kenasti riietatud mees, kes asjatas mingite paberitega ja siis küsis, et no kus te pärit olete (täiesti arusaadavas inglise keeles) ja meie, et Eestist ja tema siis, et oi seal on külm ja kauaks siia jääte ja kuhu edasi, kuuldes, et meil plaan minna Chiang maisse ja et meil pole hotell bookitud soovitas kindlasti minna Tai turismikeskusesse, et kohalikud kõik käivad seal ja võtavad sealt hotellid, sest see selline riiklik koht ja mingeid lisatasusid ei tule ja siis mulle meenus, et meie järgmine peatus pidigi just seal olema ja siis küsin mehelt näidates kaardile, et kas see ongi see koht kuhu meil minek ja tema vastab, et just see samune ja siis juba tulebki tuk-tuki juht ja me hakkame sõitma ja me oleme nii rõõmsad.

Kuna kaardil on märgitud, kuhu minek, siis hakkab kahtlasena tunduma, et miks me nii palju keerutame, sest koht peaks olema lähedal ja vahepeal on peakohal ka skytrain, mis ei peaks seal üldse olema ja siis olemegi kohal. Mingi suvaline turismibüroo, mingil suvalisel tänaval. Me arvasime, et see nagu mingi vaatamisväärsus, et kõik tailased käivad siin ja hullult suured valikud, aga ei. No lähme siis viisakusest sisse, vaatame üksteisele otsa, et kas me siit ikka tahame midagi, ega ei taha küll, sest kõik oma hotellid oleme bookinud läbi agoda. Sees tuiab ringi üks paks ameeriklane ja üritab muljet jätta, et on klient. Viisakusest siis küsime, et kas teil on mingeid hotelle Chiang mais, no neil loomulikult on, aga mingid suvalised brožüürid, suvalistest hotellidest ja ma siis küsin, et miks me peaks hotelli teilt võtma ja siis nende vastus on, et no agodaga te ei saa hiljem kaevata, ha-ha ja teiega saab? Vahelepõikena võin öelda, et eelmine kord Tais olles olime teinud ühe broneeringu läbi agoda valesti ja hotell tahtis meilt hirmsat raha muudatuse eest ja siis me kirjutasime agodale ja nad korraldasid asja meie kasuks ära, nii, et minul on nendega igati meeldiv suhtlemine olnud. No igatahes me tulime sealt tulema ja kohe küsib tuk-tuki juht, et kas te bookiste midagi, enne ei rääkinud sõnagi inglise keelt ja nüüd, siis selline pikk lause. Kuuldes, et mitte, teatab, et nüüd lähme viieks minutik kullapoodi, et tal on vaja kütusetšekke, saatsime ta pikalt no siis ta tahtis meid veel viia siidipoodi ja kui me kindlameelselt eitasime ja ütlesime, et hakkame nüüd sinna templisse minema, kus saab ka ilutulestikku ja tema tahtis ikka minna kullapoodi ja meie mitte, siis ta teatas, et võime edasi jala minna. Ja me läksimegi. Kohe tuli meile appi sõbralik järgmine tuk-tuki mees, kes aitas meile kaarti lugeda, et kus me oleme ja loomulikult ütles vale koha ja kui me siis paar sammu kõndisime ja aru saime, et me oleme skytraini liini alguses, siis me juba teadsime, kus me oleme. Pärast loomulikult lugesime nende scammide kohta ja saime aru kui mitu inimest erinevatel kohtadel meid pettis. Esiteks naine, kes oli mingi suvakas, kellel lihtsalt tahtlikult mingi suvaline vorm seljas, siis vaikne tuk-tuki-juht, kes oli pikka ringi nõus sõitma sisuliselt ilma rahata. Siis see esimene tempel suure budda kujuga, mida kutsutakse ka scammerite templiks, sest seal pole tegelikult midagi vaadata, siis see mees, kes lihtsalt istus suvalise laua taga ei kusagil ja tegi nägu, et ta teeb midagi, kes soovitas meile seda turismikeskust ja kui ma kaardil näitasin, et kas see, siis ta noogutas, samas tegelikult asus koht hoopis teises kohas, siis see võltsklient ameeriklane, kes oma sõnul bookib kõik asjad just selle büroo kaudu.

Lõppkokkuvõttes saime tasuta tuk-tukiga sõita ja mingit raha nad meie käest ei saanud, aga s... maik jäi suhu küll. Läksime hoopis shoppama ja sööma.

Järgmisel päeval  plaanisime jälle teha sightseeingut, aga tegelikult hängisime niisama ringi, külastasme Khao San roadi, mis on põhiline turistide tänav. Siin on liikvel ikka täitsa teistsugune rahvas kui Myanmaris, sellised napsised õllemehed, kes siis jauravad tänaval ja sebivad pisikesi kohalikke naisi. Kasutasime transpordivahendina ka kanalilaeva, mis nägi välja jube sara, me olime ainukesed turistid ja loomulikult kui tuli peatus, siis ma oleksin praktiliselt vette pidanud hüppama, et maha saada. Välja ka ei näinud, sest sõidu ajaks tõmmati presendid ette, et vesi ei pritsiks, aga sõit oli odav, u 20 eurosenti. Õhtul chillisime hotelli basseinis ja nautisime täielikku privaatsust. Järgmise päeva õhtuks oli planeeritud rongisõit. Nautisime viimase minutini oma ilusat hotelli.  Viskasime oma kotid rongijaama ja mõtlesime jälle minna Grand Palacisse, aga ei läinud. Hängisime hoopis Hiinalinnas. Käisime  ka jalamassažis, mis oli natuke valus ka ja mulle meenus, et kui me eelmine kord Evega Tais olime ja tai massažis käisime, siis Eve nuttis ja mulle esialgu tundus, et ta hoopis naerab. Hiinalinn on ikka igal pool sarnane Aasias, tänavad täis toitu ehk siis suured potid mingi sogase leemega tulel ja kui tellid nuudleid, siis saad kulbiga nuudlid ja selle supimoodi asja peale. Kuna me oleme praegu kõhusuhtes hellad, siis üritame hankida tahket tükitoitu.

Loomulikult nägime ka neid tänava toituturgusid, kus müüdi rasvas keedetud ritsikaid ja prussakaid ja ussikesi, aga üldse ei isutanud. Oleme hakanud ennast rohkem usaldama, et mis ikka ei näe hea välja, siis ta ikka suure tõenäosusega ei maitse ka hästi. Nende ritsikalettidega on veel nii, et kui tahad neist pilti teha, siis pead maksma. Asjad, mida me sellistelt turgudelt tavaliselt ostame, on ikka need vedelaks tehtud puuviljad või niisama tükeldatud nt. ananassid, mis maitsevad väga hästi.

Selleks reisiks on Bangkokis käidud.