Mui ne ja lohesurf

Pole ammu sõnagi kirjutanud, ei tea, kas oskabki enam. Paarisaja sõnaga kokkuvõttes oli asi nii.

Saabudes Mui nesse, mis on u 200km Ho Chi Minh Cityst ja kujutab endast ühte kuurorti, mis on tuntud oma heade lohesurfi tingimuste poolest, võttis meid vastu täielik troopika. Ühtlasi on Mui ne väga populaarne meie idanaabrite seas, keda on u 90% turistidest ja ülejäänud 10%-i on siis lohesurfarid. Kuna Kristjan üritab saada vähemalt Eesti meistriks seniorite seas lohesurfis ning Eesti nigelad olud ei toeta seda üritust mitte, siis oli Mui ne üks kindel sihtkoht, kuhu pidime oma reisi jooksul jõudma. Ühtlasi jäime siia kaheteistkümneks ööks ja ma usun, et Kristjani soov on käegakatsutav.

Esimene hotell oli meil selline kena ja kallis. Suur tuba ja wc/vannituba, mis asus toast väljas väikeses privaatses õues. Suur kivist vann oli ka. Päris naljakas. Rõdul õhtul istudes ja Dalat veini trimbates, krooksusid konnad kõrvulukustavalt ja kalad lõid rõdu ees sulpsu, sest meie rõdu oli kolmest kõljest ümbritsetud pisikeste tiikidega. Miinuspoole pealt võib välja tuua selle, et tuult ei olnud, mis on erakordne, aga asi sai seletatud sellega, et Filipiinidel oli taifuun ja see oli kogu tuule endale võtnud ning seetõttu, et saanud tulevane meister oma võimeid veel näidata. Samas käisime söömas kohalikus rannarestoranide alal, mis kulges mööda mereranda ning sõime erinevaid mereande, kammkarpidest tuunikalani ja loomulikult seda väikse raha eest. Kohati jooksid küll rotid ja prussakad laua all ringi ning pidevalt käisid kohalikud meile mahaärimas erinevaid T-särke ja muud jama ja kätetud või jalutud niisama kerjamas, aga me ei ole nõrganärvilised.

Aga siis tuli tuul ja meie elu muutus. Hommikul kl 09 äratus, hommikusöök, milleks oli iga päev, kas 2 muna või siis kahest munast omlett ja bagett moosiga. Siis kogu keha sissemäärimine päikesekreemiga, seejärel motikaselga ja punuma. Järgneb kaklus parkimiskoha pärast erinevates hotellides ja kui olime saanud oma rollu vaikselt kuhugi sokutada ja minemahiilida, siis olime õnnega koos.

Kristjan valis välja KBA surfikooli, üldse on Mui ne-s u 25 lohesurfikooli, mis asus laial rannaribal. Sinna oli üles pandud suur tondikujuline telk, mille all sai ilusti varjus lebotada ja vaadata, mis merel toimub. Kristjani õpetajaks oli kohalik noormees nimega Son, selline lühike ja lõbus.

Esimesel päeval viidi läbi järgmised hajutused, näiteks, Kristjan lohises surfaval Sonil vees järel, Kristjan lohises vees lohe järel ilma lauata (päris naljakas vaatepilt muide), Kristjan võitleb suurte meduusidge ja jääb kaotajaks, mis toob endaga kaasa kõrvetava punetava lööbe erinevates kohtades, ka iniimsemates piirkondades. Õhtul järgneb korralike surfipükste ostmine.

U kl 14 või 15 lahkume rannalt, võtame väikse snäki, järgneb ujumine hotelli basseinis ja õhtusöök ning seejärel juba ongi aeg magama minna.

Päev päevalt muutus Kristjan loomulikuklt paremaks ja hetkel saab ta selle lohevärgia ikka päris hästi hakkama. Suuri hüppeid veel ei tee, aga see vist ongi hea. Ühtlasi anti talle ka tunnistus ja sertifikaat, et ta on nüüd kolmada järgu surfar ja kolmas järk on muide kõige kõrgem.

Ühtlasi kaotas Kristjan paar korda ära oma laua ja ka lohe ja neid käidi skuutriga otsimas. Korra prantsatas oma loha ühe täitsaalgaja lohe peale ja rikkus mõnede purilaudurite tee ära. Õpingute käigus läks ka üks lohe katki, aga see oli ju kooli oma :).

Minul olid rannas omad tegevused. Olin kõikide müügitädide lemmik, nad tulid ja istusid mu kõrvale maha müües, kas erinevaid puuvilju või jooke, mõnikord ka T-särke ja ehteid ning palusid vinguval häälel, et ma nende tooteid ostaks. Loomulikult olid nad selgeks saanud mõned numbrid ja sõnad vene keeles, mida nad vaheldumisi vienami keelega kasutasid. Pidevalt pidi neid, kas ignoreerima või siis ütlema ja jaa, ma ostan küll, aga hiljem ja loomulikult ma ostan just sinu käest jne. Samas võib öelda, et iga päeva ma ka midagi ostsin, kas siis litše, rambutane, mandariine, banaane, kookospähklit või midagi muud. Ning ühe kindla tädi käest hankisime iga päev õlut ja kihisevaid jooke. Minuga koos chillis telgis veel erinevaid inimesi, kellega ma tasapisi semutsema hakkasin ja niisama small talki rääkisin.

Ühel päeva käisime ka massažis, mis oli üldiselt tore, aga väga valus. Kuna võtsime mõlemad massaži, siis saime seda ühes toas. Tegijateks olid kaks pisikest naist. Kõigepealt pidime võtma ennast ihualasti, mis oli naljakas ja siis nad hakkasid meie liivaseid kehasid mudima. Peale kraapisid meile värsket aloed, mis oli äge, aga siis muutusid nad agressiivseks ja hakkasid meil seljas elama. Oli selline tunne, et nad üritavad meile millegi eest kätte maksta. Konkreetselt oli selline värk, et keegi elas seljas ning sõtkus põlvedega. Järgmisel hommikul olid nii mõnedki ebaharilikud kohad valusad, näiteks küünarnukid.

Kokku olime Mui nes kolmes hotellis ja kolmas neist oli eriti äge. Selline väike guesthouse, kus ainult 6 tuba. Seda pidas üks perekond, kes on 30 aastat USA-s elanud ja nüüd peavad seda kohta. Selline hästi nunnu ja privaatne koht oli, hästi kena aiaga, kus oli bassein ja palju soppe, kus teiste eest varjuda. Täiesti super. Meil oli toas kivist tehtud voodi ning sellepeal oli tõenäoliselt väiksematest kividest tehtud madrats, sest see oli nii kõva, et peale esimest ööd oli mu selg nii valus, et ma pidin hommikul harjutusi tegema, et üldse liikuma saada, aga inimene harjub kõigega. Neil oli 3 pisikest koera ka. Ja kui me Mui ne-st lahkusime, siis nad kirjutasid meile kaasa vietnamikeelsed kirjad, mida me pidime, kas bussijuhile või taksojuhile või piletimüüale näitama. Ja siis nad helistasid bussijaama ette ka, et tulevad kaks lolli, kes üldse ei räägi vietnami keelt, aga tahavad Saigoni saada.

Vot sellised lood siis seekord.