Teie pruunid sõbrad tervitavad Teid

Me oleme tõesti pruunid. Põhimõtteliselt tuli see kõik ühest päevast päevitamisest. Hetkel me loomulikult nahkume juba, aga pole hullu. Siin on hullult chill. Päev näeb välja umbes nii, et kl 06.30 läheb uni ära, siis vähkred kella seitsmeni, siis oleme mõlemad üleval ja ei viitsi veel minna sööma, aga kl 07.45 oleme kindlalt hommikusöögilauas. Hetkel on meil jamam hotell ja siis me saame ikka vinguda, et siin pole midagi hommikust süüa ja siis mina söön muna saiaga ja Kristjan umbes 6 pannkooki, pärast veel puuvilju. Seejärel pikutame u 30 minutit, pikutaks rohkem, aga tuba tullakse koristama ja neil on mingi imelik teema, et tahavad, et toad oleks kella kümneks korras. Liigume randa, ujume tunni, ujume 2, lebotame veidi varjus. Üks päev hankis Kristjan kuskilt rolleri, et ringi sõita, tahtsime näha elevantide campi, aga tuli välja, et seda enam pole, arusaamatu, mida nad nende elevanidega küll tegid. Samas on tänavatel sildid, et trip elevantide juurde 30000 kyatti, kui küsida, siis nad rõõmsalt teatavad, et see eelmise aasta reklaam, miks nad seda ära ei korista ja igal hommikul ikka jälle välja topivad, jääb arusaamatuks. Meile öeldi, et külas on küll üks elevant, aga see elavat kuskil mäe otsas ja sinna rolleriga ei saa, ei viitsinud mingi poolpäeva niisama ka ronida, et järsku on elevant. Sõitsime siis niisama ringi ja ei näinud suurt midagi. Ainult suuri põlde, mis olid kaetud presendiga ja seal kuivas peal kala, mis loomulikult jubedalt haises. Nad teevad sellest kalakastet, mida nad igal võimalusel kõikide toitude sisse topivad. Meile kalakaste ei meeldi. Halb on see, et ma tean, et vietnamlased armastavad kalakastet veel rohkem.

No siis ujume veel tunni või kaks ja siis hakkabki juba päike loojuma ja meil on kõhud tühjad. Siis lähme restosse, kus sööme mereande ja muid asju. Oleme nüüd veel söönud tuunikala ja mingit punase peaga kala ja veel mingied kalu ja värke. Kl 20 oleme nii väsinud, et vaevu jõuame voodisse. Väga tahaks hommikul magada vähemalt kaheksani, aga uni läheb ära :)

Praeguseks oleme ära proovinud ka lobsteri. Me oleme see aasta üldse palju mereande söönud, austreid, kammkarpe, beebikalmaare, kalmaare, erinevaid krevette, krabisid, kalu, aga peab mainima, et siiski suured krevetid on kõige parema maitsega. Õnneks on nad siin suht ok hinnaga.

26.nov sõitsime tagasi Yangoni, lend Bangkoki pidi olema 29, aga me otsustasime, et see maa hakkab ennast ammendama ja muutsime oma piletid 27-daks. Hetkel olemegi lennujaamas ja ootame lendu. Loomulikult need umbes 100 passipilti, mis ma tegin enne reisi, et saaks piiridel viisasid teha on pagasis, loodame, et Don Mueangi (Air Asia kolis odavamasse lennujaama ning me ei saagi näha ilusat Suvarnabumi) lennujaamas saab pilte teha, muidu jääme sinna elama nagu selles filmis.

Eile õhtul läksime ühte restosse Yangonis, kus me varem olime juba käinud ja saanud head toitu. Üks tai koht, kus ainult kohalikud või siis tailased, aga näojärgi mei neil vahet ei tee. Läksime julgeks, kuna olime viimasel ajal saanud head toitu ja otsustasime eksperimenteerida seekord. Tellisime igast imeliku toitu ja saime ka seda. No see oli natuke liiga imelik meie maitsele. Lõpptulemusena oli meil laud täis toitu, mida pidime endast eemale lükkama, sest see haises kalakastme järgi ja ise sõime siis Kristjan Tom Yami, mis õnneks oli väga hea ja mina riisi sojakastmega, natuke ka springrolle. Aga kõhu sai täis.

Myanmar on üks imelik riik, nad üritavad olla väga korruptsioonivabad, aga vist ei kuku hästi välja. Näiteks on siin mingid imelikud Goverment feed kui ühest piirkonnast teise liigud, need on dollarites, mis teeb asja ju veel imelikumaks, et kui te kogu aeg väidate, et teie kyatt on täiesti ok raha, aga siis valitsus otsustab, et turistilt oleks vaja ikka tuttsirget dollarit kätte saada. Sageli tundub seda feed makstes nagu Monopoli mängus, kus vahepeal astud selle koha peale, kus pead võtma canche kaardi ja kõigile teistele raha maksma mitte millegi eest. Vastu küll antakse mingi lipakas, aga seda keegi kuskil ei küsi. Väidetavalt on maalt lahkumise tasu ka 10 USD-d per naase, aga praegu pole seda keegi veel küsinud.

Kui nüüd teha mingeid kokkuvõtteid Myanmari kohta, siis seda, et see koht on väga “eriline” (Special), nagu mõnikord öeldakse mõnede laste kohta. Inimesed on sõbralikud ja väga abivalmid, aga sageli pole sellega midagi peale hakata, sest mingit laveerimist ei toimu, on nii või ei ole üldse. Kõik, mis on seotud turismiga on kallis. Mingite andmete kohaselt käis eelmisel aastal Myanmaris 300000 lääne turisti, see aasta on see number 1,5milj, mis täheb, et nad lihtsalt ei tule sellise inimestehulgaga toime. Ma ei soovitaks kellelgi minna Myanmari ilma eelnevate hotelli ja lennupiletite broneeringuteta, ma ei ole kindel, kuidas neid küll Eestist saama peaks, aga kui nt. pool aastat ette planeerida, siis järsku on võimalik, aga kui ei saa, siis see on korralik närvide mäng ja kohapeal aja raiskamine. Samuti pole ma päris nõus nende inimestega, kes trip.ee-s kirjutavad, et Myanmaris tuleb olla kindlasti vähemalt neli nädalat, et nii palju on vaadata. No kui sa oled suur pagodainimene, siis küll, aga muidu hea planeerimisega on 20 päeva koos nädalase rannapuhkusega ok, hea planeerimisega saab selle kokku tõmmata ka kahele nädalale. Ngapali rand on loomulikult super, sinna tasub küll minna. Ilusad hotellid, imeilus rand ja odavad mereannid, vähe rahvast. Mingi info kohaselt nad laiendavad oma lennujaama, et saaks vastu võtta ka suuremaid lennukeid ja oli näha, et vähemalt nelja suure hotellikompleksi ehitus on käimas, mis ikkagi tähendab, et varsti on see järgmine tavaline kuurort, aga järsku paar aastat on see veel selline äge agul suurte hotellidega.

P.s. paari tunni pärast hakkavad tööle ka meie telefonid, kõik sms-id on oodatud.  

Ngapali beach

Lennuk oli ok ja viineripirukat cocaga pakuti ka. Lennujaamas võtsime kohe pudeli veini ja ostsime kaasa ka paar, sest see oli imekombel odavam kui kuskil mujal. Kohale jõudes võttis meid vastu kuumus. Kuna olime viimased päevad veetnud mägedes, kus mõus sooja eesti suve kliima, siis siin ootas meid ikka lõunamaa. Õhk oli kuum ja mitte niiske. Hotellist oli meile vastu saadetud ka buss, mis oli selline vanaaegne vene (vist) buss, mis oli kenasti tiigipuuga restaureeritud, nii et Kristjan sattus sellisesse vasikavaimustusse ning tegi umbes ühe mälukaardi jagu pilte bussist. Kui buss sõitma hakkas, siis loomulikult saime aru, et ka näiteks amordid ja mootor on tõenäoliselt puust tehtud, sest me liikusime u 20km/h ja pidime ennast kogu jõuga kinni hoidma.

Hotell kena, veidi sai loomulikult vaieldud, et kas paar meetrit tee ääres olevaid põõsaid on ikka garden view, aga see selleks.

Saate aru, milline rand. Valge liiv, minimaalselt inimesi, sinine meri ja kui soe. Lihtsalt lähed vette ja vastu tuleb soe vesi. Mingi 32 kraadi vähemalt. Oled tund aega lainetes ja lähed veest välja mitte sellepärast, et hakkaks külm viad niisama väsid ära. 

Me oleme juba 3 nädalat reisil olnud ja alles nüüd me jõudsime merre ja see on super. Myanmarile võib kõik tema veidrused andeks anda kui tal on selline rand. Rannas on tõesti vähe rahvast. Vesi väga puhas ja soe. Mõnusad lained. Normaalsed hotellid, normaalse hinnaga. Ja loomulikult ülivärske seafood. Me oleme söönud praeguseks grillitud kuningkreette ja tiigerkrevette, krabilihakarrit ja kalmaarikarrit, kristjan on söönud erinevaid tom yam-i suppe.

Järgmisel päeval võtsime selle päevitamisasja suuremalt käsile. Kreemi panime minimaalselt kuna me plaanisime olla vaid varjus ja vees. Õhtu lõpuks oli tulemus käega katsutav – tuline. Me kõrbesime ikka korralikult ära. Kõik kohad. Valmistume suuremaks nahkumiseks.  Rannast ostsime mingi hiigelpomelo, mida mei lõpuks ei jõudnudki ära süüa.

Eile käisime päeva merel. Püüdsime mingite bambus asja ümber keritud tamiiliga kala. Kristjan sai koheselt 2 skorpionkala kätte, mida katsuda ei tohtinud, aga me ei saanud aru miks, tõenäoliselt on neil mingid astlad küljes. Kalad ise nägid välja sellised värvilised sinise ja kollasega. Peale seda sai Kristjan merehaiguse ja ei saanud enam vette vaadata. Mina loomulikult ei saanud ühtegi kala, aga vette sain küll vaadata, kuidas kalaparved minu sööda kallal asjatasid, üritasin küll konksutada, aga ei midagi. Kuna kalapüük polnud eriti tulemusrikas, siis hüppas üks tüüp (kolmest) vette ja püüdis harpuuniga mängleva kergusega par suuremat kala. Normaalne.

Siis viidi meid üksikule rannale, mida nad ise kutsusid piraadirannaks (jälle arusaamatu miks) ning esialgu me siis snorgeldasime paar tundi. Kuna mina polnud varem snorgeldanud, siis mul oli esialgi ikka selline korralik uppumistunne, mis pärast õnneks möödus ja nüüd ma olen ikka keskmisest suurem snorgeldaja.  Kandsime pikavarukaga särke vees, sest päike oli meie vaenlane. Lõunaks pakuti meiele varem püütud kala, mis maitses hea. Selline puhta maitsega valge grillitud kala. Lisaks sõime umbes 10 banaani. Üldse on siin väga head banaanid, sellised pöidlast veidi suuremad, aga hästi magusad.  Siis magasime veidi rannas puude varjus paljal liival ja siis suplesie jälle ei rohkem ega vähem kui 2 tundi. Need paadimehed vaatasid meid küll nagu mingeid imelikke, et lihtsalt hullavad 2 tundi meres, aga vahet pole. Tagasitulles oli tõusnud ka tuul ja saime tunda mõnusat loksumist.

Õhtul läksime sööma ühte ägedasse restosse, mis asib ranna lõunatipul, aga on tegelikult väikse saare peal, kuhu mõõnaga saaks võist ka jala, aga eile polnud mõõna. Rannast võtab paat peale ja viib sind paarikümne meetri kaugusele saarele. Resto oli äge. Päike hakkas just loouma ja kui juba pimedaks läks, siis oli silmapiir täis tulesid, mis olid paadid. Tuled on neil peal selleks, et meelitada ligi kalmaare ja nad siis kinni püüda. Söök oli vapustav, kindlasti kõige parem, mida me oleme siiani Myanmaris saanud. Mina sõin mereanni spagette, mis oli eriti hea ja tomatikaste ei tapnud mereandide maitset ära ja mereande oli seal palju sees, Kristjan sõi ära hiiglasliku kausi tom yami suppu krevettidega ja veel praetud kalmaari ribasid. Ning nede köök oli ka korralik, pärast vaatasime, mida ja kuidas nad seal meisteravad. Hind oli loomulikult kallim kui tänavarestoranides, aga kindlasti seda väärt. Viimasel õhtul lähme sinna lobsterit sööma. Tagasitulles oli see tuul õnneks veel tugevamaks läinud, mis tähendas, et selle puukoorega seal merel olla polnud just eriti tore, aga kuna see oli praktiliselt rannas, siis polnud tegu kardetava situatsioniga.

Vot nii me siin vireleme.  

Inle järv

Kui nüüd siis tulla selle bussireisi juurde, siis see ei tundugi enam nii jube. 8 tundi tugevat rappumist, kiirendusi ja järske pidurdusi ning pidevaid peatusi, et kohalikke ühest kohast teise transportida ja kohal me olimegi. Öösel kl 2, võin kohe ära öelda, et pidime jõudma kl 4. Pimedus, tühi tänav, mille keskel meid lihtsalt maha vistakse. Hotelli pole. Ei saa aru täpselt, kus oled ka. Haakisime ennast ühtedele ameeriklastele sappa, lootes, et neil on hotellis ruumi, no ei olnud. Hakkasime siis Lonely Planeti järgi hotelle läbi helistama ja saimegi koha Remember inn-i, 25 USD-d. kohale jõudes, ootas meid eiriti jube hotellituba, mis hallitas, oli niiske, polnud wc paberit ega rätikud, samas nagu nii poleks vabatahtlikult sinna dušši alla läinud. Asja vürtsitas loomulikult see, et akna all asus hotelli pesuköök ning pesunaised teatavasti ärkavad vara ja neil on palju, mida rääkida. Hotelli plussiks saab nimetada seda, et näiteks läbi esimese korruse sai sõita autoga, kui meil oleks olnud auto, siis oleks saanud selle jätta okse taha ja ma pean ütlema, et see ei olnud galerii tüüpi maja, tavaline neljakorde, mille all saab sõita autoga kui tahad.

Magasime selle öö ära ja keeldusime rohkem samas asutuses olemast, nad loomulikult naersid, et ega te ullikesed nagu nii ei leia midagi, sest kõik on täis bookitud, üritasime neile väita, et nad on nagu veic ülemakstud, aga ei mingit tolku. Hakkasime uut hotelli otsima ja ledsimegi, 50 dollarit öö ja tuba oli vaba kaheks ööks, mis tähendas, et me pidime veel kaheks ööks hotelli leidma, aga sellele mõtlen ma hommikul ütles Scarlett. Loomulikult oli ka see koht täiesti ülemakstud, aga vähemalt kuiv ja oli näha, et inimesed üritavad.

Koht, kus me siis viibisime kannab nime Nyanghswe, asub Inle järvest u. kuue km kaugusel ja oli vee paar aastat tagasi mingi mõttetu küla. Praeguseks on backpackerite meelispaik. Selline väike aedlinn, milles üks peatänav ja turg, palju söögikohti ja öömaju. Inimesed on sõbralikud. Autosi vähe.

Esimese päeva hängisime niisama, sõitsime ratastega ringi ja käisime ühes popis kohas söömas. Järgmiseks päevaks oli planeeritud järvereis. Paat meile kahele maksis 24 USD-d nig selle eest saime 9,5 tundi olla järvel. See oli tore päev. Järv asub mägede vahel u 1000m kõrgusel. Puhas vesi ja me nägime nii lahedaid asju. Ujuvad külad, kus sõna otseses mõttes pead paadiga minema kemmergusse ja ujuvad aiad. Nad kasvatavad palju tomatit ja siis sõidad peenarde vahel ja peenrad loksuvad. Lähed oma tomateid näiteks paadiga rohima. Ma olen alati arvanud, et tomatid tahavad pigem kuiva, aga ma pole eriline botaanik. Ja Kristjan käis ujumas ja kõik vaatasid teda nagu mingit jääinimest, tegelikult loomulikult oli vesi soe. Järgmine päev veetsime jälle ratastel ja masenduses olles, et pole kuskil ööbida ja siis jälle leidsime ühe koha ja kõik oli parem, ainult teadmatus, et kus me siis järgmise öö oleme, aga vahet pole.

Külastasime kohalikku veinikasvatust, mis polnud eriline suursaavutus, veinid polnud ka suurem asi ja nad maksid palju, u 10 USD pudel mingi suvalise hapu, isegi mitte kuiva veini eest.

Ühe hotelliga läksin ka loomulikult tülli ja ütlesin, et kas neid häbi pole mingi suvalise toa eest küsida 50 dollarit ja nemad väitsid, et no me maksame raha tagasi, sest me nagu nii leiame kedagi, mis kindlasti pole ka vale, aga sinna me ei jäänud. Ja valge naise ennustus oli see, et paari aasta pärast nad ei saa sellise saasta eest nii palju küsida, sest käimas on paljude hotellide ehitus.

Kuna järv meile meeldis, siis tellisime veel ühe pikema reisi sama paadimehega, kes oli nunnu, nimi oli tal Mjur-Mjur. Ta viis meid vaatama ühtede oma tuttavate riisipuskari ajamist ja siis me jõime nende kodus teed ja suitsetasime kohalikke sigareid. Neil oli uhke maja, tiigipuust. Sellised majad järve peal tokkidel kestavad u 70 aastat võrreldes bamnusest majadega, mille võib juba paari aasta pärast maha lükata. Neil on ülse järvel suhteliselt uhked majad, sellised kahekordsed, umbes 300 ruutmeetrised. Selles majas elavat kuue-liikmeline pere. Samas seal hängis veel näiteks massöör, kes tegi samal ajal pereisale kondiväänamist ja veel mingit rahvast. Väljas lõikas perepoeg kellelgi juukseid ja maja all elasid sead. Sead on neil mustad ja karvased. Kõrval majas siis puskariajamine. Tahtsime siis kaasa ka veidi osta, et no 200ml seda 45 kraadist asja, nad panid loomulikult liitri.

Siis käisime ka kohalikus sigarivabrikus ja paadiehitus kohas. Paate tehakse ka muideks tiigipuust ja kestavad nad nii u 45 aastat.  Ühtegi pagodat ei vaadanud ja kui tagasi jõudsime, siis leidsime endale kiirelt odava toa, ni 13 USD-d, ilma dušši  ja wc-ta, aga no üks öö ja ainult magamiseks.

Kaks viimast päeva oleme söönud pizzat ja pastat, mis on näiteks mu kõhu enam vähem korda teinud.

Praegu istume lennujaamas, mis on nii 1300 meetri kõrgusel ja ootame oma lendu Nagapali, mis on kuurort. Kallis backpackeritele ja tõenäoliselt veedame järgnevad 5 päeva koos saksa pensionäridega mereande süües. Hotell on meil ka edev. Nii, et oleme rahul.

Lennukit pole veel näinud.

P.s. siiani on see koht meile kõige rohkem meeldinud.  

Bagan

Et saada Mandalayst Bagani on kolm võimalust; buss, lennuk ja laev. Sageli inimesed eelistavad laeva, mis sõidab küll 10-11 tundi, aga kõigil on olemas mingi romantiline eelaimdus, et sõites mööda jõge näed sa palju, saad liikuda rohkem ringi kui bussis ja lennukis. Tegelikkuses näeb see aga välja nii, et kella kuue paiku hommikul saabuvad esimesed õnnelikud laevale, mis mahutab u 130 inimest ja valivad endale kohad välidekil, päike pole veel tõusnud. Tasapisi saabuvad järgmised, kes ei saa küll nii häid kohti väljas, aga siiski on neil kohad õues, kus on hea ja jahe, väike tuuleke sabib juukseid ja ees ootab tore jõereis. Seejärel saabub veel inimesi, kes peavad istuma sees, nad on veidi pettunud, üritavad mahutada veel mõned toolid õue. Laev hakkab sõitma, tõuseb ka päike. Ikka on kõik ok. Kui päike on lõõsanud 2 tundi ja kell on u 10 hakkavad esimesed inimesed õuest sisse minema, seejärel on kõik kohad seest täis. Ning need, kes kohe sisse ei läinud veedavad järgnevad 7 tundi lõõskava päikese käes. Appi võetakse erinevad meetmed. Püksid pannakse kätte. Inimesed hõõruvad ennast 50-ste faktoritega. Peakatteid on erinevaid. Toole keeratakse nii ja naapidi, ikka on halb. Kohalejõudes on märgata erineva astmega päikesepõletusi, minule on ilmselt kogu järgnevaks eluks näkku talletunud päikseprillirant. Kristjan on ära kõrvetanud oma põlved.

Bagani nimetatakse ka üheks Aasia paremini hoitud saladuseks. Külaelu segamini iidsete (kuni 800 aastat tagasi ehitatud) templite ja muude usuga seotud ehitistega. Saladus pole see ilmselgelt sakslaste jaoks, keda on siin massiliselt. Nende jaoks on välja antud värviline saksakeelne raamat Myanmari kohta ja vaadates kui palju seda liikvel on, siis on kindlalt tegu bestselleriga. Inimesed, kellel pole aga käes saksakeelset raamatut, lehitsevad lakkamatult Myanmari Lonely Planetit (loomulikult olemas ka meil). Kaks piiblit selles riigis reisimiseks.

Hotell on meil kena, jõi ääres, ilusad pisikesed majad, bassein ja puha. Me oleme siin kõige nooremad külastajad. Ilmselgelt mitte backpackeritele orienteeritud koht, see kajastub ka näiteks restoranihindades, mis on dollarites. Loomulikult ei saa maksta krediitkaardiga kuigi sellesisulised kleebised on olemas. Kui küsida, selgub, et oleks pidanud päeva varem ette teatma, et tahaks kaardiga maksta, ma ei tea, kas nad siis oleks endale terminali ostnud või???

Üldse on siin selline lugu, et kõik, mis on seotud turismiga, on haigelt kallis. Samas kui sa tahad mingit asja, mida tavaline turist ei taha, siis see ropult odav, näiteks pesupulber 20 eurosenti ja kui tahtsime parandada oma maci laadija juhet, siis see läbi kolme vahendaja läks maksma 4 euri. Eestis poleks selle raha eest sulle maci poes isegi köhitud, aga meil juhe nüüd korras.

Kui müüd uuesti tagasi tulla Bagani enda juurde, siis see on üks kummaline kooslus. Suhteliselt väike piirkond, milles varem olnud 15000 suuremat ja väiksemat pagodat, nüüdseks alles veel u 2000. Jääb arusaamatuks, miks neid on ehitatud nii palju. Ning praegune elanikkond näeb selles puhast raha, mis ei ole ka vale, aga samas kui on mingi paarsada aastat tagasi ehitatud massivne ehitis ja seal sees siis elavad lehmad, no ma ei tea? Ja veel. Need pagodad on iseeneset kenad, aga kui sa oled käinud ühes, siis kolmes, siis kaheksas ja siis kahkümnes, siis seda wow efekti lihtsalt ei tule enam. Buddha on Buddha, olgu ta siis lamav või istuv. Kui lugeda nt. tripadvisori või lonely planeti foorume, siis on olemas loomulikult inimesi, keda selline asi ära ei tüüta. Igatahes kruisisime ühe päeva pagodade vahel ratastega, mis tegi tagumikule haiget ja kohe järgmise päeva otsustasime mitte ühetgi pagodat vaadata ja tähistada minu sünnipäeva.

Hotell oli teinud tordi, kuhu peale oli püüdlikult kirjutatud Happy Birthday ms. Maria  G, nais. Voodi oli ka roosilehtedega kaunistatud. Chillisime basseini ääres, päikest eriti polnud ja kõrbesime korralikult ära kuna päiksekreemi me loonulikult ei pannud. Sõime päikeseloojangu paistel õhust ja nii oligi.

Viimasel päeval hankisime omale kaariku ja hobuse koos hobusemehega ja sõitsime läbi veel mõned kaugemad pagodad. Hankisime tähendab seda, et ühe kaarikumehega läksime tülli, mängisime head ja halba politseinikut ja mina pean alati see halb olema, kes ütleb, et kallis, vähe jan, ehk et seda ma ei võta ja Kristjan on siis see, kes peab ütlema, et tema küll suurima heameelega tuleks, aga no naine ei luba.

Käisime vaatamas mingit lakitöökoda. Mul polnud üldse aimu, et need nõud, mida pilukad kasutavad kenamates restodes, ei ole tehtd plastikust vaid hoopis mingi erilise lakitehnikaga. Kuna seal käib pidev lakkimine ja poleerimine ja värvimine ja siis vahele alati vähemalt nädala jagu kuivamist, siis võtab ühe kausikese tegu u pool aastat ja suuremate asjade tegu >1 aasta. Ka hinnad olid suht kõrged, kui oli naturaalne värv ja hea kvaliteet, siis lihtsalt ei raatsinud minagi osta, siiski kaalusime minu I phonele ümbrise soetamist ja see oli ei tohkem ega vähem kui 70 dollarit. Veic kallis või nii. Siis käisime veel mingis liivaprindi töökojas, kus tehakse liivast pilte, mis on üldiselt väga kenad, aga motiivid on üks ühele samad iga nurga peal.

Ja siis viidi meid ühte kloostrisse, mis oli päris huvitav kogemus. Selline väike ja puust, ehitatud vaiade peale. Tegelikult nagu mingi eriline sara. Sees oli pime ja me olime seal üksi. Oli kuulda, et nurgatagustes käis mingi tegevus, aga ei lähe ju munga magamistuppa uurima, et jou, tee ekskurssiooni. Siis, aga tuli ei kusagilt välja üks noormees, kes hakkas seletama, et mine ikka sinna ja vaata ikka seda, pani tuled ka põlema. Rääkis, et kloostris elab 5 munka ja 4 mungaabilist ja et tema on just mungaabiline. Ärkab hommikul kl 4, teeb oma mungale teed ja süüa ja koristab ja peseb ja no nii. Ja munk käib päeval kerjamas ja loeb käsikirju. Näitas meile ka neid vanu ürikuid, mida mungad siis loevad ja kõigil hakkab parem. Magavad nad üldiselt põrandal bambusmattidel. Ja ega suurt rohkem mööblit neil polegi. Siis näitas kutt meile ka oma rahakogu ja oli väga imestunud kui me ütlesime, et oleme Eestist ja meil on euro, sest temal oli vana eesti kümnekas ning oli ikka suht skeptiline, kas me talle ikka ei valeta. 

Kl 17 tuli meile järele auto, mille kastis saime sõita oma bussini, mis viiks meid Inle järve juurde. Etteruttavalt võin öelda, et foorumites on seda reisi kutsutud ka busdrive from hell jne. Aga sellest juba järgmine blogi.

P.s Kallis Eve, kuna siin riigis on internetiga pahasti, siis ma ei saa siiski pilte lisada. 

P.p.s tänud õnnitluste eest. Ega see kõrge vanus kerge pole taluda, hommikul hakkas kohe vasak õlg lambist valutama ja ma keerutasin ennast voodis väga vaevaliselt ringi, ise mõtlesin, et täitsa lõpp, kas see hakkabki nüüd nii olema.

Maavärin

Õhtu oli läinud tavapärasest pikemaks kuna me avastasime, et kui õlu maksab restos u 1800  kyatti, siis 0,7l kohalik rumm 2000 kyatti, mis tähendas, et me jõime rum colat. Igaks elujuhtumiks olime poest muretsenud veel ühe rummi, mis seal maksis 1500kyatti. Eesti keeles tähendab 2000 kyatti veidi üle 2 euri. Loe odav. Maitse ei ole küll suurem asi, aga kindlasti pole halvem kui Baccardi Spiced. Ühesõnaga jõime kõigepealt restos ja siis hotelli vastas olevas urkas veel veidi.

Hommik. Ärkan, sest Kristjan on hakanud ennast kõvasti väristama, käib pinda. Seejärel väriseb kogu tuba, kukkuma hakkavad asjad. Kobime mingi tala alla. Elu esimene maavärin. Värin kestab u 12-15 sekundit. Paneme riidesse kobime õue, kus on tänav rahvast täis. Esimene info hotellist, et tegu oli maja elektrigeneraatoriga, aga keegi ei usu seda. Paar minutit hiljem nad kinnitavad, et see oli maavärin. Asi rahuneb, toas korra tunneme veel ühte väikest järeltõuget.

Päev ise on tore. Oleme tellnud omale auto, millega läbi käia läheduses asuvad kunagised 3 pealinna. Palju erinevaid stupasid ja pagodasid, üks suurem kui teine. Ühtlasi näeme ka väga suurt istuvat Buddha ja ühte hiiglaslikku lamavat Buddha. Neil on üldse nii, et kui nad ei saa kohe hästi suurt meisterdada, siis nad panevad u sada väiksemat järgimööda. Ühtlasi käime ka ühes iidses linnas, kus peame ringi sõitma hobukaarikuga. Hobused üldiselt hirmutavad mind ja kui on selline kooslus, et hobused ja siis sekka ka mõned tuututavad rollerid, siis see kohe kindlasti ei sobi mulle. Minu arust on hobused ühed kõige ettearvamatumad loomad. Nad võivad kohe iga väiksema asja peale perutama hakata. Aga koht oli tore kuni meile öeldi, et need osad templid, mis on kinni, on sellepärast kinni, et kohe ikkagi on tulemas uus maavärin, nimelt kl 15. Jäin seda “põnevusega “ ootama.

Pärast käisime veel vaatamas mingit eriti pikka puust silda, mis on Myanmari kõige rohkem pildistatud koht. No kohe hästi tore oli. Lõpuks ometi saime neist suurtest linnadest välja ja see maaelu on päris nummi. Loodus on just selline lopsakas peale vihmaperioodi, põldudel töö käib ja üldse on tore. Maavärinat ka ei tulnud.

Loomulikult seni kaua kuni me olime jõudnud tagasi hotelli. Planeerisime minna sööma, Kristjan tahtis wc-s käia ja mina ootasin teda lobbys ning vaatasin meile. Istun ilusti mingi suure konditsioneeri kõrval, kui tunnen, et jälle väriseb, ise mõtlen, et jah eelmine kord nad võisid selle asja generaatoriga segi ajada kuna need värisevad ikka kõvasti, kuni siis tuli mingi suurem tõuge ja kõik hakkasid välja jooksma. Korra kaalusin, et kas lähen Kristjanile järele, aga ma usukusin, et ta saab aru, et maa jälle väriseb. Ta saigi, natukese aja pärast. Ise kommenteeris, et pesi käsi ja siis kraanikauss läks eest ära, siis jooksis padavai.

Siis läks juba imelikuks, sest tulemas oli öö ja üldse ei tahtnud, et see viiekorruseline ehituskatastroof meiele pähe kukub. Samas kuulates viienda korruse elanikke, siis meil teisel oli ikka päris rahulik.

Igatahes öösel vist maa ei värisenud, vähemalt mitte nii kõvasti, et me oleks üles ärganud. Ja praegu me istume laeval, koos u saja saksa pensionäriga, kes rämedalt sahmerdavad ümberringi ja suundume Bagani poole, kus peaks meid ees ootama u 5000 pagodata. 

Bussisõit

Yangonist veel niipalju, et ükspäev käisime Rahvuslikus vääriskivimuuseumis ja ka Rahvusmuuseumis. Muuseumid on valitsuse hallata, mis tähendab, et sinna sisenemiseks on pilet 5-10 USD-s ja sa pead näitama neile passi, kus nad siis oma huvi järgi andmeid välja kirjutavad. Üldse küsitakse siin palju passi näha, nt. rahavahetuses ja mingit suvalist laevapietiti ostes jne.

Yangon ise on päris kole linn ja astmaatikutele vastunäidustatud. Nad kasutavad seal  autokütteks mingit odavat gaasi ja see on jube. Kui kellelgi tekib plaan minna Myanmari, siis ma ei soovitaks üle ühe päeva veeta Yangonis. Vaadata ainult see suur paya või oli see nüüd pagoda ja kõik.

Kuna lennupiletid Mandalaysse olid sajaga välja müüdud, siis pidime minema bussiga. Reisibüroos öeldi, et tegu on täiesti uute skandinaavia bussidega, Hundayd :). Kuna Vietnamis ma olin seda juba kuulnud, et tegu maailma parima bussiga ja kui kohale jõuad, siis ikka prussakad sees. Aga ega midagi teha ka polnud.

Siin on kombeks nii, et bussijaamad asuvad linna piiril, et ei peaks linnas manööverdama, mis on isegi mõistlik, teine küsimus on aga see, et kas bussijaam peabki tähendama suvalist põldu, millele on rajatud tuhanded hurtsikud, aga ju vist peab. Siiski kõige suurema üllatuse valmistas meile buss, mis oli tõesti tutikas ja eriti ilus. Ma pole varem nii korralikku bussi näinud. Istmed oilid 2+1, sellised suured nagu lennuki esimeses klassis, laiad, käisid praktiliselt voodiks, jagati tekke ja pakuti süüa nagu lennukis. Ülimõnus. Sai magada ja puha, ainult veidi raputas. Suur oli meie üllatus kui buss, mis pidi kohale jõudma kl 07 oli kohal 05.30. jälle mingi kuradi põld. Kohal tuhat taksisti, kes kõik võitevad su pärast. Pakuvad hinda, mis äiesti vastuvõetamatu. No sebis siis üks meid ära, sõit viis hotelli, kus oodati mister Christianit :). Hotell oli räme peldik, aga me ei viicinud midagi muud ka otsida kuna nagu nii kõik korralikud kohad on juba kinni. Prussakaid just ei olnud, aga ega palja jalaga eriti ei taha ringi ka käia.  Tuba asub täpselt respo peal ja kuna seinad on mingist plastiku sarnasest asjast, siis me teame täpsel, kes tuleb, kes mida küsib ja kes helistab. No vahet pole.

Mandalay on üks järjekordne suur linn, kus pole suurt midagi teha. Keset linna asub vana Myanmari pealinn u 2,5 ruutkilomeetril, aga sinna turiste eriti ei lasta ja kuna see ka suures osas paarkümmend aastat tagasi maha põles, siis need varemed meid eriti ei huvitanud. Käisime vaatamas hoopis ühte mäetipus olevat templit, kuhu kõik mõistlikud inimesed sõitsid mingi transpordiga, aga Kristjan otsustas mind treenida kuna ma olin söönud burgerit (ma lihtsalt tahtsin midagi hammustada). Loomulikult käivad sellised üritused paljajalu, kuna koht on nii püha. Sõna otseses mõttes oli sent surmale, no kujutage ette, 30 kraadi ja põhimõtteliselt püstloodis mägi. Päikeseloojang oli loomulikult kena, aga see tähendas omakorda, et allatulek oli taskulampide abil. Lubasin, et ei söö enam burgereid kui sellele jrgneb selline karistus.

Järgmise päeva vedelesime ühe hotelli, loomulikult mitte meie sara, basseini ääres. Varjus. Kristjan oli umbes 40 minutit päikse käes ja kõrbes mõnusalt ära.