Maavärin

Õhtu oli läinud tavapärasest pikemaks kuna me avastasime, et kui õlu maksab restos u 1800  kyatti, siis 0,7l kohalik rumm 2000 kyatti, mis tähendas, et me jõime rum colat. Igaks elujuhtumiks olime poest muretsenud veel ühe rummi, mis seal maksis 1500kyatti. Eesti keeles tähendab 2000 kyatti veidi üle 2 euri. Loe odav. Maitse ei ole küll suurem asi, aga kindlasti pole halvem kui Baccardi Spiced. Ühesõnaga jõime kõigepealt restos ja siis hotelli vastas olevas urkas veel veidi.

Hommik. Ärkan, sest Kristjan on hakanud ennast kõvasti väristama, käib pinda. Seejärel väriseb kogu tuba, kukkuma hakkavad asjad. Kobime mingi tala alla. Elu esimene maavärin. Värin kestab u 12-15 sekundit. Paneme riidesse kobime õue, kus on tänav rahvast täis. Esimene info hotellist, et tegu oli maja elektrigeneraatoriga, aga keegi ei usu seda. Paar minutit hiljem nad kinnitavad, et see oli maavärin. Asi rahuneb, toas korra tunneme veel ühte väikest järeltõuget.

Päev ise on tore. Oleme tellnud omale auto, millega läbi käia läheduses asuvad kunagised 3 pealinna. Palju erinevaid stupasid ja pagodasid, üks suurem kui teine. Ühtlasi näeme ka väga suurt istuvat Buddha ja ühte hiiglaslikku lamavat Buddha. Neil on üldse nii, et kui nad ei saa kohe hästi suurt meisterdada, siis nad panevad u sada väiksemat järgimööda. Ühtlasi käime ka ühes iidses linnas, kus peame ringi sõitma hobukaarikuga. Hobused üldiselt hirmutavad mind ja kui on selline kooslus, et hobused ja siis sekka ka mõned tuututavad rollerid, siis see kohe kindlasti ei sobi mulle. Minu arust on hobused ühed kõige ettearvamatumad loomad. Nad võivad kohe iga väiksema asja peale perutama hakata. Aga koht oli tore kuni meile öeldi, et need osad templid, mis on kinni, on sellepärast kinni, et kohe ikkagi on tulemas uus maavärin, nimelt kl 15. Jäin seda “põnevusega “ ootama.

Pärast käisime veel vaatamas mingit eriti pikka puust silda, mis on Myanmari kõige rohkem pildistatud koht. No kohe hästi tore oli. Lõpuks ometi saime neist suurtest linnadest välja ja see maaelu on päris nummi. Loodus on just selline lopsakas peale vihmaperioodi, põldudel töö käib ja üldse on tore. Maavärinat ka ei tulnud.

Loomulikult seni kaua kuni me olime jõudnud tagasi hotelli. Planeerisime minna sööma, Kristjan tahtis wc-s käia ja mina ootasin teda lobbys ning vaatasin meile. Istun ilusti mingi suure konditsioneeri kõrval, kui tunnen, et jälle väriseb, ise mõtlen, et jah eelmine kord nad võisid selle asja generaatoriga segi ajada kuna need värisevad ikka kõvasti, kuni siis tuli mingi suurem tõuge ja kõik hakkasid välja jooksma. Korra kaalusin, et kas lähen Kristjanile järele, aga ma usukusin, et ta saab aru, et maa jälle väriseb. Ta saigi, natukese aja pärast. Ise kommenteeris, et pesi käsi ja siis kraanikauss läks eest ära, siis jooksis padavai.

Siis läks juba imelikuks, sest tulemas oli öö ja üldse ei tahtnud, et see viiekorruseline ehituskatastroof meiele pähe kukub. Samas kuulates viienda korruse elanikke, siis meil teisel oli ikka päris rahulik.

Igatahes öösel vist maa ei värisenud, vähemalt mitte nii kõvasti, et me oleks üles ärganud. Ja praegu me istume laeval, koos u saja saksa pensionäriga, kes rämedalt sahmerdavad ümberringi ja suundume Bagani poole, kus peaks meid ees ootama u 5000 pagodata.